Sööbik ja pisik

Postitatud: 6. apr. 2015 | Autor: | Filed under: sport | Tags: , | Lisa kommentaar

Mul on “halvad hambad”. Suurem osa parandatud (sh tarkusehambad!), üks välja tõmmatud, mu mõlemad vanemad on proteesidega ja on olnud perioode, kus ma käisin hambaarsti juures rohkem kui koolis (ülikoolis). Vähemalt ma olin sügavalt veendunud, et mul on halvad hambad ja sinna polegi midagi teha. Mu stamp-õudusunenäos kukuvad mul kõik hambad suust välja…

Tippsporti tehes olin ma oma omapärast väga hästi teadlik, käisin kaks korda aastas nagu viis kopikat hambaarsti juures, et igasugu jamasid ennetada. Uurimist, puurimist ja plommimist oli seal iga kord ja mõnikord lõid sellest hoolimata probleemid ka vahepeal välja. Ka hambaarst nõustus, et mul ei ole nende hammastega just ülemäära vedanud, suu mikrokliima (sülg) ei ole kõige sobivamate omadustega. Nii et ma põhimõtteliselt leppisin, et nii umbes 40 eluaastaks oleks tore, kui mul üldse mõni hammas suus oleks. Noh, vähemalt on mul hambad suus otse. Suhteliselt.

Pärast spordi lõpetamist oli esialgu inerts jätkuvalt kaks korda aastas käia, aga asjad läksid imelikuks. Näiteks vaadati hambad üle, öeldi, et siin on paar kohta, mida jälgida, tule poole aasta pärast tagasi! Minu jaoks oli see täiesti uus konseptsioon. Et mis mõttes, hambaarsti juures ja ei puuritagi? Tuimestavad süstid? Vähemalt väike röntgengi? Ei midagi, hambad korras. Nüüdseks käin juba ainult korra aastas, ja enamasti piirdubki see lihtsalt ülevaatusega. Või on mingi miniauguke, kus pole isegi tuimestust vaja. Ma hakkan isegi vaikselt uskuma, et äkki veab veel päris kaua oma hammastega välja…

Millest siis selline muutus? Kauges noorpõlves ei olnud ma kõige usinam hammaste pesija. Kord päevas, kui sedagi, tuleb häbiga tunnistada. Pärast seda, kui üks hammas suus konkreetselt pooleks läks ja see kahe kruviga tagasi kruviti (võttis aega nagu keskmine ehitustöö, ikka nädalaid), läksin üle kahele hambapesule ja jälgisin seda üsna religioosselt. Hammaste lagunemist see oluliselt ei takistanud. Niiditamisega on nii ja naa – hambaniit on mul kogu aeg kaasas, seesama kruvihammas korjab igasugust jama vahele ning see teeb haiget, aga olulist regulaarsust ei ole saavutanud. Võiks. Igal juhul on suuhügieen olnud muutumatu üle 10 aasta, kuid hammaste olukord on alles paari viimasega oluliselt paranenud. Müstika?

Tähelepanu, esitlen teile kõigi sportlaste hammaste suurimat vaenlast: see on spordijook! Jah, see suurepärane, hädavajalik, iso- või hüpotooniline, vitamiinidega rikastatud, kõikide mineraalainete ja süsivesikute kiire taastaja, treeningu vältimatu kaaslane on tõeline hambalõhkur. Mõelge – kogu trenni jooksul võtate te iga 15-20 minuti järel (nagu targad raamatud soovitavad) ühe suutäie magus-hapukat jooki ja leotate seal oma hambaid. Poolteist, kaks, kolm tundi järjest ideaalne olukord happerünnakuks ja vaevalt keegi kohe pärast trenni hambaid pesema läheb… Ja nii kaks korda päevas. Nõrganärvilisemad hambaarsti minestavad selle peale (vt suhkrukell). Põhimõtteliselt ei ole spordijook oluliselt erinev suvalisest karastusjoogist, ainult kihinat on vähem. Peavad olema kõvad hambad, et sellele valule vastu pidada.

Pärast tippspordi maha jätmist loobusin praktiliselt ka spordijoogist. Ma arvan, et olen ühe 400g potskaga läbi ajanud mitu aastat ja jätkub veelgi. Kasutan spordijooki ainult siis, kui siiski sattun mõnele võistlusele, kus on pisut pikem pingutus või teen tõepoolest mõne korraliku raske kiirustrenni (mida juhtub harva:)). Muud trennid, sh ka 2-3-4 tunnised matkad, mida vahel ette tuleb, lähevad puhtalt vee pealt. Spordijoogil on mõte siis, kui pingutus on intensiivne ja peab seda olema ka pikema trenni lõpuks. Tunniajane treening ei vaja kellelgi ega mingitel tingimustel süsivesikute tarbimist (tund aega järjest “täiega panemine” ei ole treening, see on enesetapp. Tunniajane treening sisaldab nii soojendust kui ka lõdvestust, päris treening on seal maksimaalselt 40m ja selle ajaga normaalses seisus süsivesikute depoo ei ammendu). Vett tohib ja tuleb tarbiga, suure vedelikukaotuse korral ka mineraalained. Kordame veel üle – süsivesikuid on vaja trenni ajal tarbida, kui tegu on üle pikema ajavahemiku tehtava intensiivse pingutusega ning ka trenni lõpus ei tohi kiirus/kvaliteet langeda. Näiteks pikemad temposõidud, intervalltreeningud, pallimängud (oma olemuselt on see intervall) jne. Normaalse harrastussportlase puhul tähendab see maksimaalselt kord-kaks nädalas + mõnikord nädalalõpu võistlus. Jõutrennid on oma teema, seal on omad reeglid, omad joogid.

Ühesõnaga – kui teile hambad armsad on, siis mõelge pisut, kas sellesse trenni ikka on tingimata vaja spordijooki või piisab ka (mineraal)veest. Ja käige regulaarselt hambaarsti juures, tippsportlased 2 korda aastas, kindlasti enne võistlushooaega ja ülejäänud inimesed kord aastas. Võib tunduda kallis, aga üks korralik juureravi maksab kordi rohkem. Ja proteesiliim maksab ka midagi. Ja peske oma hambaid hoole ja armastusega, seni kui nad teil alles on.

E.S ja tema 29 hammast

Ärkamise jutt

Postitatud: 12. apr. 2014 | Autor: | Filed under: sport | Tags: , | Lisa kommentaar

Mina ise olen vilets magaja: mul on õhtul raske magama jääda, ilma ärkamiseta hommikuni magatud öö on suur võit ning hommikul ärkan 6-7 ajal tavaliselt ilma äratuskellata – sõltumata magamamineku ajast. Kui suvel päike tuppa paistab, võin ärgata ka näiteks 4-5 ajal. Aga on ka inimesi, kes on võimelised magama igal ajal ja igast asendist, paistku päike otse silma sisse või harjutagu naaber trompetit. Kuigi mulle tundub selline omadus ühe ihaldusväärse supervõimena, tuleb tunnistada, et see võib olla paras nuhtlus, eriti kui magatakse ka siis, kui peaks üleval olema.

Kuldmagajaid peetakse või nad ka on öökulli-tüüpi – mis tähendab, et neil võtab melatoniini tootmine ja tootmise lakkamine pisut aega. Meeldetuletuseks – melatoniin on see hormoon, mis paneb meid unisena tundma ning mida toodetakse päevavalguse puudumisel. Kui lõokese-tüüpi inimestel käib asi kiiresti – päike loojub, tuleb unisus, päike tõuseb, uni läinud, siis öökullid on veidi pikema vinnaga või siis üleüldse päevavalguse suhtes üsna tundetud. Kui päevavalgust pole , siis läheb inimene üle 25-tunnisele päevarütmile ja ka kuldmagajad suunduvad sinnapoole. Tekib selline huvitav tsükkel: õhtuti ollakse aktiivsed, järgmisse päeva magatakse sisse, seejärel on õhtul energiat palju ja minnakse veel pisut hiljem magama ja ärgatakse jällegi hiljem jne jne. Seega peavad ka kuldmagajad oma unerežiimi jälgima, et päeva ja ööd mitte päris sassi ajada. (Lõbus fakt – melatoniini tootmine algad kuskil 3 elukuul. Nii et vastsündinud ei jaga ööst ega päevast midagi ja magavad siis, kui pähe tuleb. Siinkohal tervitan kõiki värskeid lapsevanemaid, kelle jaoks see fakt võib-olla nii lõbus ei ole).

Kuidas kuldmagaja maast lahti saada:

  • maga piisavalt ehk mine õigel ajal magama. Ja nii nädal aega järjest. Kuidas õhtul õigel ajal (loe: varem) magama jääda, seda vaata eelmisest jutust.
  • tekita endale valgus. Kas siis spetsiaalne lamp või kui see kaasmagajatele probleeme ei tekita, siis jäta kardinad lahti. Eesti oludes toimib see trikk muidugi ainult suvel.
  • on igasugu toredaid äppe ja vidinaid, mis mõõdavad sinu unerütmi ja äratavad su just siis üles, kui uni ongi kõige ärksam. Ise pole kasutanud, aga väidetavalt töötavad.
  • tee ärkamine meeldivaks. Pane mängima lemmiklugu, premeeri ennast millegi mõnusaga. Väldi stressi – pane asjad eelmisel õhtul valmis, nii et pole vaja muretseda. Kui oled aeglane ärkaja, siis ärka varem, nii et sul ei ole vaja rapsida. Mõte on selles, et hommikul silmi avades ei oleks vajadust kohe millegi rohkem või vähem ebameeldivaga tegeleda.
  • ärata ennast üles. Ringuta, võimle, tee hingamisharjutusi, ava aken. Joo kohvi, söö midagi valgurikast.

Ilusaid hommikuid!

Unejutt

Postitatud: 31. märts 2014 | Autor: | Filed under: sport | Tags: , | 1 kommentaar

Kuigi teadlased ei ole päris täpselt seni aru saanud, miks me magame, siis igal juhul ollakse ühel nõul – magada on vaja. Unepuudusel on tõsised tagajärjed nii pikas kui ka lühikeses perspektiivis. Lühikeses perspektiivis – unisus, keskendumishäired, mäluprobleemid, reaktsiooniaja pikenemine. Pikemas perspektiivis kõik õudused alates kehakaalu tõusust ja hallutsinatsioonidest kuni eluaja lühenemiseni välja.

Üldiselt teavad kõik, et:

  • magada on vaja 7-9 tundi igal ööl
  • kasulik on minna magama ja ärgata iga päev samal ajal
  • öösel tuleb magada ja päeval üleval olla

Internet ja ajakirjad on vastavaid artikleid täis, näiteks Hea uni, hea tervis, Uni (TÜ Kliinikum), Uni on tervisliku eluviisi oluline osa, samuti kõikvõimalikke nõuandeid, kuidas paremini magada. Karm reaalsus aga ütleb, et me magame järjest vähem ja halvemini.

Lihtne valem: Uneaeg = Ärkamise aeg – Uinumise aeg

Ärkamise aeg on tavaliselt fikseeritud – töö, kool jms kohustused. Varase ärkamise üle võib küll kurta, aga praktikas on selle muutmiseks üsna piiratud vahendid. Nii et uneaja pikendamiseks on vaja varem magama minna. Jällegi – öelda on seda väga lihtne, aga teostada üsna keeruline, sest nii huvitav on! Mäletate, kui lapsena ei tahtnud üldse magama minna, sest suured inimesed jäid veel rääkima ja raudselt juhtub just siis midagi eriti põnevat? Põhimõtteliselt käituvad tänapäeva täiskasvanud samamoodi. Kogu aeg on midagi teha, pidevalt tuleb uut infot, millega peab tegelema. Telekas, arvuti, teised inimesed – infovool, mida ei raatsi katkestada ja märkamatult ongi kell 1 öösel. Aga kaheksast peab juba tööl-koolis olema… Mõned soovitused, kuidass õhtul varem magama saada ja jääda:

  • Tõuse õigel ajal. Kell 12 tõustes on üsna vähe tõenäosust kell 22 magama jääda, kui just kõik see aeg rasket füüsilist tööd ei tee.
  • Füüsiline koormus/värske õhk. Üldiselt peaks liikuma kogu päeva jooksul. Enne magamaminekut rasket trenni teha ei soovita, aga värskes õhus viibimine teeb ainult head. Jalutamine, väike rattasõit, suvel ujumine, aiatööd.
  • Kaks tundi enne magamaminekut on helendavad ekraanid ja suured emotsioonid out. See tähendab arvuti ja telekas kinni, põnev juturaamat samuti. See on kõige raskem, sest alguses tundub, et ei olegi nagu midagi teha, igav on. Alternatiivtegevused – jalutuskäigud, lauamängud, (igavam) raamat, kallimale massaaž või midagi kasulikku – näiteks koristamine. Või järgmise hommiku ettevalmistamine, et ärkamine lihtsamalt läheks.
  • Söömine ja joomine. Suurem söök võiks olla 3-4 tundi enne uinumist, hiljem võib midagi näksida. Kohvi, must tee, šokolaad ja muud ergutid ka maha. Lõpuks on õhtul juba piisavalt igav ning kõht ka kergelt tühi, nii et kõige targem ongi magama minna:)
  • Magamistuba piisavalt pime, vaikne ja jahe ning värske õhuga. Ehk siis segajad välja.
  • Õpi mõtteid kontrollima. Tihti ei jää me magama seetõttu, et pea on mõtteid täis. Rahunemisele aitab kaasa info piiramine (vt 3 punkt), aga alati see ei aita. Oskus muresid ignoreerida ja mõtteid välja lülitada on väga kasulik, aga see on terve teadus.

Alguses on kõik see raske ja kindlasti stressirikas, sest põhimõtteliselt tuleb kõiki harjumusi muuta, peamiselt pean silmas televiisorit ja söömist. See nüüd ei tähenda, et aegajalt ei võiks õhtuti kauem üleval olla, aga olen tähele pannud, et kui suurem osa ajast on kindel režiim, tulevad keha ja vaim ka režiimi rikkumistega paremini toime. Muuseas, kõik need soovitused kehtivad ka/eriti lastele.

Erimärkus vaimse töö tegijatele/lapsevanematele, kes ütlevad, et öö on see aeg, kus nad saavad rahus ja vaikuses omaette olla, mõelda ja muidu produktiivsed olla – hommikud on selles mõttes veel paremad. Vanarahvas juba ütles, et hommik on õhtust targem. Varahommikud on vaiksed, pea on selge ning segajaid vähe, kui linnulaul ja päiksetõus välja jätta. Ja oh seda rõõmu, kui kell on alles 8, aga juba on midagi head/suurt/kasulikku ära tehtud.

Head ööd ja veel paremat hommikut!