Rohkem lolle küsimusi!

Minule eriti südamelähedane teema on “lollid küsimused”. Analüütikute ülesanne on küsida küsimusi, tahes-tahtmata trehvab sinna sisse ka lolle. Soojenduseks selgitan,  mis on minu arvates üldse “lolli küsimuse” definitsioon. Minu arvates on see midagi “elementaarset” ja “loomulikku”, mida “kõik ju teavad”. Jutumärgid siin ja edaspidi on taotluslikud, sest just sellised eeldused kõigi on konfliktide ja probleemid emad. Võtame kasvõi täiesti iseenesestmõistetavad žestid – teatud kultuurides tähendab pearaputus jaatust ja noogutamine eitust.

Rusikareegel – kui juba mingi loll küsimus pähe tuleb, siis oleks targem ka küsida, muidu on oht oma elementaarsetele ja üldteatud valede eeldustele põhinedes mingi jamaga hakkama saada. Miks lolle küsimusi tihti ei küsita? Paljudele ilmselt ei tule pähegi oma eeldustes või teadmistes kahelda, samuti leidub inimesi, kes niikuinii teavad, kuidas kõik asjad käivad. Enamasti aga kardetakse loll välja näha. Mida vähem pealtvaatajad, seda rohkem “lolle” küsimusi. Mida vähem kardetakse või häbenetakse inimest, kellelt küsimust küsitakse, seda rohkem “lolle” küsimusi. Tüüpiline situatsioon spordirindelt: treener seletab tervele grupile pika jutu maha, lõpetuseks: “Kas kõik
said aru?”. Keegi ei kõssa, kõik noogutavad. Treener läheb veidi eemale, algab arutelu paarides/gruppides: “Oota, mida me tegeme peame?”. Täpselt sama stsenaarium väikeste mugandustega kehtib ka koolis, tööl, arsti juures, puhkehetkedel… Delfi foorumitest ei leia suurel hulgal lolle küsimusi mitte (ainult) Delfi kasutaja väidetavalt madalama intelligentsustaseme tõttu (tuntud ka kui Delfi debiilik), vaid hoopis anonüümsuse tõttu. Juba ennevanasti olid lugejaküsimuste rubriigid selles valdkonnas populaarsed (doktor Noormann kasvõi).

Ehk siis tuleks kaaluda, millal loll välja nägemine on olulisem kui targemaks saamine. Paradoksaalsel kombel võivad targemad inimesed endale rohkem lolle küsimusi lubada – ükskõik mida Albert Einstein küsiks, peaks kõik seda väga oluliseks ja sügavamõtteliseks, kuigi sama küsimus Juku suust kõlaks äärmiselt totralt. Ehk siis: mida rohkem küsida, seda targemaks saad, mida targemaks saad, seda rohkem võid küsida. Igaüks ise valib, mis otsast peale hakata.

Aga on ka mitmeid trikke, kuidas lolle küsimusi esitades siiski tark välja näha, näiteks:
“Kuidas sa seda oma vanaemale seletaksid?”
kinnitavad küsimused: “Kas ma saan õigesti aru, et…”
muidu pettused-valskused: “Mul läks enne kõrvust mööda, kuidas ….”, “Ants tahtis teada…”

Muuseas, üks analüüsimetoodika on küsida hästi mitu korda järjest lihtsalt “Miks?” – ei pruugi just väga tark välja näha, aga töötab ka tavaelus väga edukalt.

Vahel (või siis päris tihti…) tembeldatakse lolliks ka küsimused, millele vastata ei osata või mille vastused on ebamugavad. Nii tore on sellest nurga alt jälgida poliitikuid – tipud muidugi vastavad kõikidele küsimustele nii, et tegelikult pole ühtegi vastust andnud, aga natuke kobamad lähevad ebamugavate küsimuste puhul just küsimuse või küsija halvustamise teed.

Lolle küsimusi ei maksa häbeneda ega neid halvustada. Siinjuures teeksin mina vahet lollil ja laisal küsimusel. Laisk küsimus saab tavaliselt vastuse “RFTM” või “Google”, aga mõnikord inimene tõesti ei tulegi selle peale, et ise vastuseid otsida ja ka “Google” võib vastusena tõepoolest aidata. Nii et kui endal on loll küsimus, mida küsida häbened, soovitaksin võimalusel teha natuke eeltööd ja siis ikkagi küsida. Kui keegi küsib sinult lolli küsimuse, siis vastata viisakalt ja tõsiselt, vähemalt esimesed korrad. Hiljem koorub juba välja, kas need on laisad või lollid küsimused.

Loo moraal – lollid küsimused on teevad tavaliselt kõige targemaks. Ma olen mõnikord koolitustel mänginud udupead, kes küsib ise need lollid küsimused ära, mis kõigil peas keerlevad, aga keegi küsida ei julge. Kõik teavad niigi, et ma tark olen, lisaks muidugi ka ilus ja osav.


Õigus eksida. Iseenda ees.

Kui eelmine jutt rääkis sellest, et inimestel üleüldiselt tuleks lasta vigu teha, siis seekord pöördume hoopis huvitavama teema – iseenda – juurde.

Kartus eksida passib sügaval enesehinnangu sees. Mida hapram enesehinnang, seda vähem talub ta, kui tal “õigus” ei ole. Tugevad veel julgevad oma nõrkusi näidata, aga nõrgad üritavad iga hinna eest tugevad näida… Eelmises lauses võib kasutada ka sõnapaare tark-loll, ilus-kole jne. Vägisi tahab jälle mõte rändama minna, teemale “olemine vs näimine”, aga see on teine jutt.

Tagasi eksimise ja vigade juurde. Eksimine pole mitte ainult inimlik, vaid ka õpetlik. Vead annavad sageli rohkem infot kui õnnestumised ja võivad meid oma lõppeesmärgile hoopis lähemale viia. Penitsilliini avastamise lugu teate jah? Kogemata läksid katse-taldrikud hallitama ja näe, mis välja tuli! Edison on ka tuntud ütluse poolest: “Ma ei ole ebaõnnestunud. Ma olen leidnud 10 000 viisi, kuidas mitte teha elektripirni”. Nii et vead on head, vigadest saab õppida. Või pigem teistpidi – kui vigadest õppida (ja mitte neid paaniliselt karta, mitte tunnistada ning ennast nende pärast süüdistada), siis on nad head.

Tahtmine olla täiuslik ja teha ainult täiuslikke asju on mõnel tugevam kui teisel. Reaalsuses pole aga inimene, sportlane, tarkvara, maja, Tallinna linn kunagi “lõplikult valmis”, alati saab midagi parandada. On selline tore ütlus nagu “parem tehtud kui täiuslik” (tuntud ka kui “parem varblane peos kui tuvi katusel”, “parem pool muna kui tühi koor” jne). Minu jaoks tähendab see seda, et ma võin proovida – ja alles seejärel otsustada, mis edasi saab. Esimene versioon ei pea olema täiuslik, aga see annab palju rohkem ideid, kuidas edasi minna. Samuti on endal lihtsam, kui alguses väiksemalt ette võtta (suur siht siiski silme ees!). Väikseid vigu on lihtsam parandada ja samm-sammult liikudes saab märksa kiiremini valelt teelt tagasi pöörata. Kõike on veel vähe kulunud – aega, raha, vahendeid.

Niikuinii meie soovid muutuvad, vajadused muutuvad, võimalused muutuvad. Ühel hetkel täiuslik tundunud/olnud asi võib olla peagi aegunud ja vastupidi. Me kasvame oma riietele alguses järgi – ja siis eest ära. Kui väga kaua täpselt parajat kleiti õmmelda, võib see ühel hetkel olla väike või suur või moest väljas. Ma olin 6.klassis surmkindel, et minust saab tippsportlane ja ma lähen võimalikult vara ära spordikooli. 9. klassis olin ma surmkindel, et ma ei hakka mitte kunagi tippsportlaseks ja spordikooli ei lähe relva ähvardusel ka mitte. Ülikooli ajal sai minust siis tippsportlane. Enam ma asjades nii surmkindel pole;)

Loo moraal ja minu moto – jamad juhtuvad, aga alati saab paremaks minna. Ja kindlasti oleks saanud ka hullemini minna. Minevikku muutmine on keeruline, tuleviku ennustamine ainult pisut lihtsam. Kui vähem mõelda sellele, mis kõik valesti läks ja kui halvasti kõik minna saab ning rohkem sellele, kuidas asju veel paremini teha, on endal lihtsam ja ning ka tulemused paremad. Spordis, töös, elus.


Õigus eksida

Inglise keeles on see väljend kõlavam – “the right to be wrong“, kuid ega nimi meest ei riku.

Laste rääkimaõppimine on väga võluv. Enda väljendamiseks kasutatakse kõiki suupäraseid vahendeid, pööramata erilist tähelepanu vormilisele korrektsusele. Kui keel veel ei paindu “sipelgas” välja ütlema, siis sobib ka “ipi”. Aegamisi läheb paremaks ja väljendist “issi pr-pr, mme” saab ka “Isa läks autoga linna ja tuleb homme tagasi”. Kõik saavad aru, keegi ei kurjusta, aidatakse vaid õppimisele kaasa.

Huvitaval põhjusel käitume me aga vanemaks saades sageli nii, nagu vigade tegemine oleks keelatud. Nagu õppimine, millega kaasneb ka vigade tegemine, oleks midagi häbiväärset. Nagu peaks kõike kohe teadma ja täiuslikult oskama.

Kas pole kummaline, et koolis lastakse sul oma vigu parandada ainult siis, kui sa üldse midagi ei oska? Kui teed veidi vähem vigu (st päris läbi ei kuku), siin on sul vaid üks katse kõik õigesti saada ja halvemal juhul ei öelda sulle isegi, mida sa valesti tegid, rääkimata siis selgitamisest, kuidas tegelikult õige oleks. Oleks minu teha, siis ei liigutaks koolis enne edasi, kuni mingi materjal on 100% selge. Praegu minnakse hooga edasi, isegi kui oled omandanud 50-75%, kuigi see 25%, millest sa midagi ei jaga, võib teha võimatuks uue materjali omandamise. Ja aastahinne ei tuleks mitte selle pealt, et kogu materjali hulgast tean x%, vaid x% materjalist tean kõike. See eeldab muidugi individuaalseid õppeprogramme ja kogu süsteemi mõningast (khm, kapitaalset) ümbertegemist, aga see on üks teine (ja väga pikk) jutt.

Elus on väga vähe asju, mis peavad kohe esimesel katsel õigesti välja tulema. Enda sünd ilmselt – ja ega rohkem esimese hooga meelde ei tulegi. Kusjuures isegi sünd ei pea olema ideaalne, minul isiklikult oli seal arenguruumi kindlasti palju, aga mul oli ja on terve elu aega seda kompenseerida. Isegi spordis on tavaliselt mitu katset – ja mitte keegi ei vaata, mis su kõige kehvema katse tulemus oli. Mõni mees (või naine) jõuab alles ei-tea-mitmendal olümpial medalini ja kellelgi ei ole hiljem meeles, mitu korda ta 2, 22 või 102 koha sai. Käsi püsti, kes teab, mitmes Kristina Šmigun Nagano olümpial oli?

Tarkvaral on samuti mitmed eri versioonid ja veaparandused ning juba enne laiemale publikule esitamist tehakse mitmeid masin-, loom- ja inimkatseid, et vigu välja peilida. Ideaalset koodi ei kirjuta keegi, ideaalset spekki ka mitte.

Äkki peaks inimõigustesse panema sisse õiguse eksida? Õigus oma otsuseid muuta, õigus vaateid muuta, õigus asju valesti teha – ja seejärel parandada. Kas lubada eksida teistel või endal, on aga suur vahe. Teiste suhtes oleme me enamasti leebemad ja saame aru, et vead käivad õppimise juurde ja vigade parandus on positiivne, kuid iseenda suhtes oleme karmimad. Aga see on jällegi teine jutt, mis on juba kuju võtmas.


Erinevus rikastab

Et olla teistest parem, pead olema teistest erinev.
Erinev olemine ei tähenda veel, et sa teistest parem oled.

Ühe asja kaks palet. Esimene punkt on väga lihtne – kui sa teed asju samamoodi nagu kõik teised, oled sa ka sama tugev. Loomulikult on individuaalsed erinevused võimetes ja treeningu sobivuses ja nii edasi, aga põhimõte jääb kehtima. See jääb kehtima ka natuke teise nurga alt vaadates – lihtsalt mõne tipu treeningplaani kopeerides ei saa sa tõenäoliselt kunagi sama tugevaks. See, mis sobis talle, ei pruugi sobida ülejäänutele.
Treenereid ja kõikvõimalik ametimehi ajab see muidugi hulluks. Märksa lihtsam on kõiki ühe vitsaga lüüa, raami suruda ja rivis käima sundida. Eriti veel, kui mõnele teisele on see raam varem ideaalselt sobinud. Kahjuks aga kahte samasugust tippsportlast nähakse ainult siis, kui valim on väga suur, Eesti puhul on selline lootus õhkõrn. Iga tipp peab ise oma tee leidma, selle sisse raiuma ning seejärel peavad tema järeltulijad kõik jälle maha lõhkuma ning uuesti alustama. Treener vangutab pead: “Olümpiavõitjaga tegime täpselt nii ja jõudsime vaat kui kaugele, kuidas sulle ei sobi?”, ametnikud lähevad vaikselt hulluks: “Jälle tuleb üks ja hakkab oma joru ajama…”. Tippsportlane on ütlemata tülikas tegelane.
Selle kõige keskel on potentsiaalselt õnnetu tippsportlane, kes näeb väga hästi, et olemasolevad asjad teda paremaks ei tee, aga millegi teistsuguse katsetamine saab üldise halvakspanu osaliseks. “Tipus on üksildane”, ” Nael, mille pea välja ulatub, saab haamriga” ja teised vanasõnad. Loomulikult pole see nii mitte ainult spordis, vaid ka igal pool mujal. Kõiki uuendajaid on omal ajal viisakalt öeldes imelikuks peetud. Mitte nii viisakalt on mõned isegi tuleriidal põletatud. Spordis käib asi natuke väiksemas mastaabis aga märksa tihedamini, iga tippsportlane peab maha oma võitlusi tuuleveskitega, kellele jääb ette, et ta ei ole nagu teised lapsed.

Sellel kõigel on aga ka teine külg. Erinemine on alati risk – orienteerujatel on (irooniline) ütlus, et parem kambaga eksinud, kui üksi õiges kohas. Ja umbes nii asjad ongi. Inimene on karjaloom, kuulumisvajadus on üks põhivajadusi.  “Just teiste moodi püüad mõelda ja sulada massi…”. Psühholoogiliselt on keerulisem olla väljaheidetud, isegi kui sul on õigus, kui olla “pundis sees”, isegi kui kogu punt eksib. Mingi piirini töötavadki homogeensed grupid paremini – vastuolusid on vähem, minnakse ühes suunas jne, kuid pikemas perspektiivis ja suuremas mastaabis on tegu juba massipsühhoosi, karjaefekti ja kõige muu koledaga. Sõltumatu Šveitsi teadusuuringute labor on korduvalt tõestanud, et mitmekesisus viib paremate tulemusteni – geneetilises plaanis, äris, teaduses – ja ma kahtlen, kas sportki erand on.

Tulles tagasi aga alguse ja teise väite juurde – erinemine iseenesest ei ole mingi eesmärk ja ei tähenda automaatselt, et sa kohe oledki teistest parem. Alati on võimalik teha asju teistmoodi ja halvemini. Samuti ei tasu arvata, et kogu ülejäänud maailm (loe: treenerid, asjamehed) peabki sinu eripäraste teravate nurkadega kohanema. Mõnes mõttes kehtib “enne mune, siis kaaguta” – seni, kuni tulemust pole, ei maksa erilist erikohtlemist loota. Jah, oleks ilus, kui kaikaid kodaratesse ei loobitaks, kuid rohkemat tavaliselt ei pakuta. Pigem kipuvad asjad isegi esimese variandi poole kalduma. See on kibe pill, aga kui tahtmine on suur, tuleb see alla neelata. Mina oma idealistlikus maailmavaates näeks, et ka selliseid musti lambaid toetataks, oleks endalegi vahel ära kulunud, aga praktikas on juhtoinalt seda palju loota. Hoopis suurem lootus on leida toetust kuskilt kõrvalt, eriti inimestelt, kes on ise hoopis valged varesed (olnud).

Ja loomulikult kõige tähtsam – isegi kui sa oled erinev ja juhuslikult teistest parem, ei tähenda see veel, et sul oleks õigus jobu olla. Austa ennast, austa teisi. Aga see on juba teine jutt.


Spordipsühholoogia päris elus

Elu on hämmastavalt spordi sarnane. Minu praegune inspiratisoon pärineb suuresti raamatust In Pursuit of Excellence: How to Win in Sport and Life Through Mental Training (jeerum, kui pikk pealkiri)  ja isiklikust kogemusest.

Üldine arvamus (spordi)psühholoogiast on, et see on 1) mingi soolapuhumine, 2) nendele, kes on natuke ohoho 3) lõputu jauramine, mis kuhugi ei vii. Tegelikult on spordipsühholoogial tippspordis ainult üks eesmärk – tulemus*. Tippsport on juba selline, muu seal ei maksa. Samas on seal olemas ka natuke pehmem pool, mis pühendub sellele, et tulemuseni jõudmisel ei oleks pikaajalisi negatiivseid tagajärgi. Päris elus on rakendatavad mõlemad pooled: nii eesmärkideni jõudmine kui ka teekonna nautimine.

Pisut teooriat ka. Ühe jaotuse järgi on kasutatakse spordipsühholoogiat nelja vajaduse kategooria korral:

  1. Soorituse areng – eesmärgiks on tulemuse parandmine
  2. Soorituse düsfunktsioon – mingi psühholoogiline tagasilöök, mis ei võimalda füüsilisi võimeid 100% realiseerida (läbipõlemine, kaotushirm, üleminekuraskused jms)
  3. Soorituse häire – see on juba natuke “ohoho”-kategooria, psüühika- ja käitumishäired ka päris elus (söömishäired, paanikahood, agressiivsus)
  4. Soorituse lõpetamine – tippsportlasele on see väga suur elumuutus, nii praktiliselt kui ka emotsionaalselt. Leinareaktsioon on normaalne, karjäärinõustamine soovituslik.

Kolmas kategooria on kliiniline, st seal on ilmselt vaja professionaali abi. Ülejäänud juhtudel saab abi…treeningust (me räägime ju spordist, pole siin imestada midagi). Keha ja mõistuse treenimine on täiesti tavapärane, aga sama edukalt on võimalik treenida ka vaimu, psüühikat. Kui ma nüüd mõned näidisvaldkonnad ette loen, siis loodetavasti muutub arusaadavaks ka kogu jutu esimene lause:

  • eesmärkide seadmine
  • lõdvestumine
  • keskendmine
  • sisekõne juhtimine
  • meeskonna efektiivsus

Ei ole ju eriti spordispetsiifilised valdkonnad, või mis? Loomulikult on spordipsühholoogial vastavalt spordialale omi nüansse, kuid peamine vahe eluga on intensiivsuses. Vähemalt mina tunnetan seda nii – tippsport on väga intensiivne, see on elu sees olev teine, veel suurem elu.

Erinevatest valdkondadest juba edaspidi, seniks minu isiklik kogemus:
Läksin psühholoogi jutule pärast vigastust, kui stress ja negatiivsed emotsioonid matsid mu nii enda alla, et üksi ma enam välja rabeleda ei suutnud. Psühholoog aitas mul killud kokku korjata ja järje peale tagasi saada. Edasi läksime juba tulemuste parandamise peale ja minu arvates edukalt – mu tulemused olid stabiilsed, ebaõnnestumisi oli vähe (neid oli) ja nendest taastumine oli kiire. Kuid kõige olulisem – ma olin märksa rahulikum ja rõõmsam kui varem. Elukvaliteet tõusis! Sportlaskarjääri lõpetamine läks ka üsna rahulikult ja ilma suuremate üleelamisteta. Spordipsühholoogia vahendeid kasutan igapäevaselt – paljugi küll alateadlikult, kuid sellest piisab täiesti, et oskused rooste ei läheks (füüsilise vormiga hoian umbes sama taset). Ise olen rahul.

*Praegu räägime siin spordipsühholoogiast tippspordi, mitte spordiharrastuse kontekstis.


Olla tippsportlane

Mida reaalselt tähendab olla tippsportlane, olla maailma tipus? Maailma tipus olevateks loen mina sportlasi, kes on stabiilselt arvestatav jõud – pidevalt pildis. Miks ma sellisel teemal sõna võtta julgen? Omal alal olen mina Eestis ainuke, kes on viimasel 20 aastal maailma tippu jõudnud.

Hea ja halb uudis I

Halb uudis on see, et aja ja koha mõttes ei ole kellelgi siin eriti vedanud – väline seis ei ole hea: pole vahendeid, pole traditsioone, pole süsteemi.

Hea uudis on see, et see takistus on ületatav ja füüsiliste eelduste poolest on kõik siit võimelised tippu jõudma – küsimus on ainult selles, kuidas eeldusi ära kasutada.

Minu hapnikutarbimine on ~58, ventilatsioon alla 100, hemoglobiin ~130, nö rahvuslik tase. Peamised eeldused on kahe kõrva vahel – koordinatsioon (tehnika + kiirus) ja erakordne õppimisvõime.

Hea ja halb uudis II

Küsimus ongi selles, kuidas te suudate ära kasutada oma isiklikke võimed ja arendada nende põhjal oskused, mis suudavad üles kaaluda selle, et tugistruktuur puudub (tuntud ka kui sitast saia tegemine).

Võtmesõna – pidev areng.

Sportlase areng

Käin trennis/teen sporti – ema käsib/tore seltskond/rahuolu liikumisest – puuduvad sportlikud eesmärgid, treening või sport on asi iseeneses

Teen trenni – mul on sportlikud eesmärgid, treening on vahend nendeni jõudmiseks

Olen professionaalne sportlane – sport on minu peamine tegevusala, muutus enese defineerimises. Õpilane/üliõpilane -> sportlane. Põhitöö.

Olen tippsportlane – kõik muu on allutatud sportlikele eesmärkidele, muutus tegevusest (sport on minu töö, midagi mis ma teen) olemusele (ei ole võimalik tõmmata piiri isiku ja spordi vahele), kvalitatiivne muutus. Palgatöö vs eraettevõtlus – tööpäev ei lõppe kunagi.

Professionaal->tipp I

Väga suur ja oluline muutus, mõttemaailma muutus (moodsad sõnad – paradigma muutus).

Paradigma muutus (leia pildilt kass)

Leia pildilt kass (vihje – paremal keskel). Kui oled korra seda näinud, siis näed ka edaspidi.

Pilt ei muutunud, maailm ei muutunud, sinu vaatenurk muutus!

What has been seen cannot be unseen

See on lihtsalt tore pilt.

Professionaal->tipp II

Väga suur osa sportlasi ei jõua kunagi tippsportlase tasemeni:

Ei saada aru või ei teata, et see tase on olemas ning et tippu jõudmiseks on see areng vajalik. Ei teatagi, et pildil peab kass olema; arvatakse, et piisav on olla professionaal ja muul ajal lihtsalt lahe säga.

Ei viitsita või ei julgeta teatud asju teha – tihti ebameeldivad tegevused. Eeskujud, õigemini nende puudumine – suurem osa Eesti sportlasi ei jõua tippsportlase tasemel, massist ei taheta erineda (vrdl koolis head õpilased).

Teadlik pühendumine

Seega, on vaja kahte asja – teadlikkust, mida teha ja pühendumist, et see asi ära teha.

Kokku saamegi teadliku pühendumise, mis minu arvates ongi võti tippsporti. Ülejäänud asjad tulevad niigi (enamasti).

If there’s a will, there’s a way.

Eesmärk

Kuhu ma jõuda tahan, kes ma olla tahan?

Mida mina tegelikult tahan?

Mida – mis see on, kuidas ma ära tunnen (Pipi otsib spunki – jube raske on midagi üles leida, kui sa ei tea, mis see on)

Mina – mitte treener, mitte maailm

Tegelikult – miks (au ja kuulsus, võidutahe, raha, isiklik areng)

Tahan – see on otsustuse koht – jah, ma tõesti tahan seda ja olen valmis pühenduma.

Praegune olukord ja eesmärk

Praegune olukord: kus ma olen, kes ma olen?

Võrdlus eesmärgiga: mis on olemas, mis on puudu, mida on vaja muuta?

Olukord, tegevusplaan, eesmärk I

Tegevusplaan – kuidas jõuda sealt, kus ma olen, sinna, kus ma olla tahan.

Kuidas saada sellest, kes ma praegu olen, selleks, kes ma olla tahan.

Ja plaan on vaja ellu viia, see on see koht, kus pühendumine mängu tuleb.

Kui üks kolmest on valesti määratud, siis ei jõuta kohale.

Puudulik eesmärk

Variatsioon nr. 1

Eesmärk on ebaselge. Kui sa ei tea, kuhu sa minna tahad, siis sobib sulle iga tee. Samuti pole sul aimu, kui sa kohal oled.

Olukorra vale hindamine

Variatsioon 2.

Praegune olukord valesti hinnatud. On suur vahe, kas hakata minema Tallinna Tartust või Helsingist. Eesmärk on sama, tee täiesti erinev. Kui me arvame, et oleme Tartus, aga tegelikult oleme Helsingis, siis minema hakates ei jõua me kuidagi Tallinna.

Puudulik tegutsemine

Variatsioon 3.

Puudulik plaan või tegutsemine, ei viida plaani lõpuni ellu. Sama Tartu-Tallinn näide: alguses on plaan minna suurt maanteed pidi, siis Põltsamaa kandis mõtled, et läheks hoopis Piibe maantee kaudu, siis Väike-Maarjas leiad, et ei, suur maantee oli ikka parem, siis leiad, et tegelikult võiks hoopis Pärnu minna… Võib-olla jõuadki sihtkohta, aga kolepalju läheb aega.

Olukord, tegevusplaan, eesmärk II

Veelkord: kus ma olen, kuhu ma jõuda tahan, kuidas ma sinna jõuan.

Reaalsuses ei ole see muidugi mingi ühekordne ja kindel asi, vaid siin on mitu tasandit, iga tasandi eesmärgid ja tegevusplaan on erineva detailsusega.

Kõigepealt on suur abstraktne, pikaajaline plaan – tahan saada olümpiavõitjaks (2018). Häda on aga selles, et see on nii kauge, et jube raske on tegevuskava paika panna ja üleüldse on see nii kaugel (kes alustab õppimisega aegsasti ja saab enne tähtaega valmis?)

Eri tasandid

Igaks tasandiks on omad eesmärgid, iga tegevuplaan on erineva täpsusega:

suur eesmärk – aasta – treeningtsükkel – kuu – nädal – päev – iga tund – iga tegevus!

Regulaarselt tuleb üle vaadata, kas me oleme  õigel teel – st kas tegevusplaan vastab eesmärgile ja hetkeseisule. Aga mitte liiga sageli, st aasta plaani pole mõtet iga päev üle vaadata, aga iga treeningtsükli järel peaks.

Teadlikkuse kõrgeim aste: iga tegevus on mõttega, iga tegevus on üks pusletükk, mis viib mind lähemale suurele eesmärgile.

Üks eesmärk juhib neid...

Olla tippsportlane tähendabki seda, et iga sinu tegevus on suunatud suurele eesmärgile.

Kuidas see, mis ma teen, aitab kaasa minu suurele eesmärgile?

Kas on midagi muud, mille tegemine oleks mõistlikum? Pühendumine – isegi kui ei ole meeldiv, teen selle ära!

Vahel on ka vaja puhata ja ennast lõdvaks lasta!

Oluline – iga treeningu ja võistluse eesmärgid (eesmärgistamine on juba iseenesest väärt oskus, aga see on pikem ja omaette jutt).

Sporti tuleb mõnuga võtta

Nüüd võib tunduda, et kõik on jube keeruline, kogu aeg peab ainult spordile mõtlema ja treenima? Ei pea ja ei tohi.

Nautige sporti ja elu, see on käsk!

Pühendumine <-> nautimine

Inimene peab olema tasakaalus – piisavalt raskeid hetki ja piisavat ka meelelahutust.

Tegelikult aitab teadlik pühendumine kaasa ka nautimisele. Kui ma olen teinud oma otsused teadlikult, olen teinud kõik endast oleneva, siis on mul süda kerge – jääb üle ainult nautida, võtta hetkest viimast.

Sa ei saa teada seda, mida sa ei tea. Oleks ja poleks ei loe. Kui sa tegid teadliku otsuse, siis oli see hetke parim otsus, mida sa tegid ja sa ei saanud paremini teha. Läks halvasti – teine kord teed paremini.

Spordi ilu

Vahel on vaja ka pilk spordirajalt kõrgemale tõsta – elu on ilus, eriti sport.

Olla tippsportlane PDF