Kogu tõde normaalsest toitumisest

Toitumine on hea teema – kõik söövad, seega on kõik selle ala eksperdid. Pealkiri on meelega provokatiivne, sest ühte ja ainsat tõde selles küsimuses ei ole olemas. Inimesed on niivõrd erinevad oma geenide, keskkonna, eluviisi ja kultuurilise tausta tõttu – Jaapani pensionäri dieet ei sobi mingi nipiga Eesti vastupidavusala sportlasele. Aga ikkagi, midagi tahaks nagu öelda…

Alustuseks – sööge sööki. Kui te ei saa aru, misasi see ikkagi on ja millest see tehtud on, mis te endale suhu panete, siis tõenäoliselt ei ole see väga kasulik. Selle kohta on erinevaid reegleid  – “viie koostisosa reegel“, “vana-vanaema reegel“, “hääldusreegel” jms. Need on küll lihtsustused. Põhimõte on tüürida ennast võimalikult vähe töödeldud toidu suunas. Miks? Kehal on lihtsam, kui ta ei pea tegelema uute (lisa)ainetega, kuid tegelikult paneb see enda menüüst kõikvõimaliku jama välja viskama. Kräpi, kui moodsalt öelda. Limonaadid, kommid, poekoogid, vorstikesed, krõpsud – midaiganes. Me kõik teame, et need ei ole head ja see reegel teeb valiku tegemise lihtsamaks.

Lõpetuseks – sööge rahulikult. Seda nii otseses mõttes (noa ja kahvliga, laua ääres, toitu nautides), kuid veel rohkem kaudses mõttes. Ülekaal on paha, valest toitumisest tingitud haigused ka, aga eelkõige ei ole vaja endale toiduteemadel muretsemise pärast närvivapustust tekitada. Söömine ei ole ajukirurgia, kõiki reegleid ei pea religioosselt jälgima. Me ikkagi sööme selleks, et elada, mitte vastupidi. Lihtsalt tuleb endale aru anda, mida üks või teine valik endaga kaasa toob, aga juba tehtud valikute pärast pole mõtet pikalt põdeda. Või uute valikute tegemisel ennast hulluks mõelda. Pigem üldised põhimõtted, kui mingid jube keerulised ja ranged reeglid ning reeglite rikkumine ei ole katastroof. Söömise eesmärk on ennast hästi tunda – eriti just pikaajaliselt. Kui see meeles püsib, on juba hästi.