Päästame Eesti (tipp)(suusa)spordi!

Postitatud: 4. märts 2018 | Autor: | Filed under: sport | Tags: , , | Lisa kommentaar

Olümpia on läbi. Lumealadel jäi eestlaste parimaks tulemuseks 16, lisaks veel 17, 18 ja mõned kohad top 30. Võrreldes Sotšiga edasiminek, aga suuresti olid need tulemused pigem kordaminekud, õnnestumised, eneseületused. Medalite eest võitlemisest oli asi kaugel, esikümmegi oleks tahtnud kõvasti õnne. Mul on üks täiesti suurepärane idee, kuidas kaheksa aasta pärast paremas seisus olla.

Idee on oma geniaalsuses lihtne – igale sportlasele õige ala! Võtame suusaalade noortesarjadest (murdmaa, laskesuusatamine, kahevõistlus, suusahüpped, mäesuusatamine, lumelaud, vigursuusatamine) igast vanuseklassist 3 sportlast ja viime nad kevadel nädalaks ajaks näiteks Soome. Iga päev saavad proovida ühte ala. Ongi kõik.

Suuremale osale oleks see lihtsalt preemiareis, meelelahutus. Aga kui leidub 1-2 noort, kes leiavad endale uue, sobivama ala, siis oleme me juba võitnud. Loomulikult ei saa ühe päevaga kellestki suusahüppajat, aga tunde saab suhu. Uskuge mind, kogenud treenerid saavad aru, kellele ala sobib. Ning mis kõige olulisem – sellest saab ka noor ise aru. Tõenäoliselt ei tõtta ta kohe ala vahetama – tulemused on ju piisavalt head, aga võib-olla, mõne aasta pärast, kui algsel alal nii hästi ei lähe või kui tulevad ette muud elulised
valikud – sport või kool, ja milline kool, siis tuleb meelde. Ja võib-olla jääb ta niimoodi spordi juurde, jõuab olümpialegi, ja mitte ainult osalema…
Vastasel juhul oleksid need noored niikuinii “surnud hinged”. Kui sa oma õiget ala ei leia, siis sa ka tippsporti ei tee – või teed tublil, keskpärasel tasemel. Võtame näiteks Karel Tammjärve – ta on tubli murdmaasuusataja, aga jõudnud karjääri jooksul kaks korda 20 parima hulka. Mida oleks ta suutnud laskesuusatajana? Või kahevõistlejana? Suusakiiruselt kindlasti maailmaklass. Laskma õpetaksime ka, ta on taibukas poiss. Hüppamise kohta sõna ei võta, aga ütleme 10 aastat tagasi, 18-aastasena, poleks ka see kindlasti probleem olnud.

Sellel plaanil on muidugi üks suur puudujääk – kadedus. Kümmekond aastat tagasi olid juhtumid, kus ala vahetanud ja (noorte)koondisesse kuulunud noortelt nõuti tagasi nende peale eelnevatel hooaegadel kulunud ettevalmistusraha. Tule taevas appi! Ei saadud muidugi, liiga jabur nõudmine oli. Aga põhimõte on siiski jäänud samaks ja kehtib igas mastaabis. Minu sportlane, mina kasvatasin, ei lähe kuskile! Pearaha ja muud asjad. Lisaks on sellisel alade tutvustuslaagril oma hind – kes korraldab, kes maksab ja lõpuks on kõigil tunne, et neile tehti ülekohut. Seetõttu peaks initsiatiiv, korraldus ja rahastus tulema ülevalt või vähemalt kõrvalt – väga sobiv oleks näiteks EOK. Muidugi ei pea tingimata piirduma ühe korraga aastas ja ainult lumealadega. Minu poolest võib panna suusatajad ka uisutama ja uisutajad jalgrattaga sõitma (Christa Luding-Rothenburger!) ja jalgratturid sõudma ja sõudjad ketast heitma ja kettaheidjad maadlema ja maadlejad poksima ja poksijad vehklema ja vehklejad tennist mängima ja tennistid jooksma ja… te saate vist aru, kuhu ma sihin.

Eesti riik on väike ja meie talendibaas on piiratud. Kui me tahame tõesti medaleid, siis tuleb meil a) valida eelisspordialad ja suurem osa noori sinna suunata (Jamaica ning sprint) või b) leida igale andele sobiv spordiala. Selleks võib muidugi ka läbi viia geeni- või sportlikke teste, aga sama hästi võib ka lihtsalt lasta noortel proovida. Miks ei võiks tulla järgmine vehklemise maailmameister hoopis Otepäält?

Raha ei ole, raha ei tule

Postitatud: 10. märts 2014 | Autor: | Filed under: sport | Tags: | 1 kommentaar

Eesti spordi rahastamise üle on viimasel ajal räägitud ääretult palju ja ei saa minagi vaiki olla. Spordiga tegelevad inimesed ütlevad, et raha ei ole piisavalt. Spordile raha jagavad inimesed ütlevad, et hea, et niigi palju on. Sportlased üritavad põlve otsas nikerdades kuidagi mingi tulemuse teha ja loodavad, et siis tulevad õnn, pudrumäed, piimajõed ja haigekassakindlustus ise nende õuele.

Jätame kohe alguses kõrvale harrastus- ja noortespordi, mille suhtes on minu seisukoht ühene – raha aitaks ja seda on rohkem vaja. Mõlemad on riigi ja rahva seisukohast ennetavad tegevused, mis võivad vältida paljusid probleeme. Kust alustamiseks raha leida (loe: kellelt ära võtta) on juba keerulisem küsimus. Aga tippsport – see on minu teema ja ma usun, et mul on ka lahendusi välja pakkuda.

Tulemus!=Tasu (mitte-arvutiinimestele: tulemus ei võrdu tasu)

Ma olen ise tippsporti teinud ja minu tulemused olid minu koondisekaaslastest märksa paremad. Erikohtlemist (sh rahalist) see mulle eriti ei taganud (mõni lennupilet jms välja arvata). Samuti ei pidanud sponsorid minu toetamise õiguse üle veriseid võitluseid. Minu kui sportlase rahalist toimetulekut mõjutasid minu tulemused väga vähe! Kui alaliit saigi minu tulemustest mingit kasu, siis see määriti üldiselt kogu koondise peale laiali. Ütleme, et kui koondises oli 10 inimest, siis minu tulemuste teenitud kasu jaotus 2/11 mulle ja 1/11 igale ülejäänud sportlasele. Näiteks minu nimelise toetusega maksti palka kogu koondist teenindavale inimesele, kuigi minuga tegeles ta pisut rohkem. Ehk siis – olgugi, et ma olin ennast ise juukseidpidi keskpärasuse mülkast välja tõmmanud, sain ma ise sellest proportsionaalselt väga vähe kasu.

Ma teadsin, mida on vaja, et teha häid tulemusi. Ma olin paar aastat selle nimel väga palju välja kannatanud ja kui tulemused tulid, siis ma oma naiivsuses lootsin, et elu läheb kergemaks ja tingimused paremaks. Aga selle asemel eeldati, et see ongi normaalne – mina teen oma imesid pisut paremates tingimustes edasi ja teised teevad oma keskpäraseid tulemusi pisut paremates tingimustes edasi. Minu arvates ei olnud see aus. Mina tahtsin teha väga häid tulemusi väga headest tingimustes. Teised mind ei huvitanud – minu poolest võiks ka neil olla väga head tingimused, aga kõigepealt siiski minul. Ja siis ma sain aru, et on vaja oma tiimi.

Tipus on üksildane

Võta ette nimekiri Eesti olümpiamedalistidest ja vaata, kas seal on mingit loogikat?
On kaks-kolm-neli ala ja perioodi, kus võib kahtlustada mingit suuremat süsteemi – korvpall 52-68, tõstmine ja maadlus enne II maailmasõda, vehkelmine praegu (kuigi olümpiatulemustes see ei kajastu). Nendel aladel olid pikema perioodi vältel erinevad sportlased medalitel. Muid seaduspärasusi – mitte eriti. Erinevad spordialad, ühel alal üks-kaks inimest. Eesti spordis on tipud süsteemivälised – andekad inimesed õigel ajal õiges kohas! Ja kui vaadata käesolevat sajandit, siis kõigil medalistidel on siiski olnud oma tiim. Erki Nool. Gerd Kanter. Heiki Nabi. Kristina Šmigun. Andrus Veerpalu. (AV ja Jaagu koha pealt võib öelda, et oli ju koondis! Ei, pigem oli tiim Mati Alaver, ülejäänud koondis oli potjomkin, kuigi ka neile pudenes üht-teist). Aga sellest hoolimata üritatakse kogu aeg tekitada mingisugust suurt potti kõigile sportlastele, koostatakse koondiseid, kus kõigil on võrdsed tingimused ja võimalused… Suures potis ei ole võimalik ühes nurgas rammusamat suppi keeta, kuid lahja supi pealt ei tee ka kõige võimekamad head tulemust. Ning kõigile rammusat suppi pakkuda pole mõtet, nõrgemad jäävad ka siis paremal juhul keskmisteks.

Aga oh seda kisa, kui riigi raha ainult tippudele jaotataks! Kes otsustab, kes on nüüd see tipp, keda toetada? Millistel aladel? Mis tingimustel? Kuidas üldse õunu ja apelsine võrrelda? Aga porgandeid? Lõpptulemusena vaieldaks 10 aastat detailide üle ja ei jõutaks ikka kuskile, sest kõigi arvateks tehakse neile ülekohut.

Tegelikult pole raha siin elus kõige tähtsam. Ka spordis mitte. Raha on vahend. 100$ Warren Buffeti käes on tunduvalt parem diil kui 1000$, nomaitea, Justin Bieberi käes. Oluline on osata seda raha teenida ja õigesti kasutada. Siinkohal otsustavad kaadrid kõik. Kui ma noore sportlasena jõudsin arusaamisele, et on vaja oma tiimi, siis mul polnud vähematki aimu, kuidas seda teha. Milliseid inimesi vaja on? Kust neid inimesi leida? Kuidas sponsoritelt raha küsida? Kust leida neid sponsoreid, kellelt raha küsida? Palju raha küsida? Palju mul üldse aasta eelarve olema peaks? Mul polnud isegi aimu, millistele küsimustele ma vastust ei teadnud! Ajapikku sain targemaks, aga sinna kulus palju väärtuslikku aega ja mõned küsimused avastan alles praegu. Ajast veel rohkem energiat, mida oleks võinud kulutada hoopis treeningutel ja võistlustel. Kõige rohkem kulus vaimuenergiat, eriti seetõttu, et igal võimalikul viisil anti mulle mõista, et pole õige oma rida ajada, tule söö ikka meie supipotis. Ka vaimuenergia saab ühel hetkel otsa ja seetõttu füüsiliste võimete tipus olles spordikarjääri lõpetasingi. Keha oli tugev, aga vaim oli nõrk.

Vähem raha, rohkem raha

Aga see siis selleks. Nüüd aga lahendus kõigile eesti tippspordi probleemidele – tippspordi toetustiim! 2-3 inimest, kes aitavad potentsiaalseid tippe õigele rajale. Seda võiks võrrelda iduettevõttete inkubaatoritega – toores talent sisse, kiired õpetussõnad ja toimiv toode/ettevõte/tippsportlane välja. Kusjuures, ma usun, et see annaks tulemust ka spordiklubide ja alaliitude puhul. Juhendamist vajavad valdkonnad oleksid:

  1. Sponsorite otsimine
    • kontaktibaas (firma üldmeili pommitamise tulemuslikkus on nullilähedane. Vaja on otsekontakti. Puhtalt spordiinimesel ei ole otsekontakte äriinimestega)
    • sponsorpaketid (mida pakkuda, mida vastu küsida)
    • lepingud (juriidika)
  2. Avalikud suhted
    • kuidas ajakirjandusega suhelda
    • järelsuhtlus toetajatega
    • interneti ja sotsiaalmeedia kasutamine (erialane hala: igal alaliidul on praegu oma individuaalne kodulehe lahendus – kalender, võistlustulemused, uudised, toetajad, pildid… Komponendid ja vajadused kattuvad 90% ulatuses, aga et saaks mingit ühtset platvormi kasutada, oh ei. Kui on vaja tulemuste andmebaasi, siis palun, telli ise arendus)
  3. Tiimi loomine
    • milliseid spetsialiste võiks kasutada, sh kontaktibaas
    • eelarvestamine
    • logistikaabi (sh näiteks odavate lennupiletite või ka autorendi leidmine)
    • valdkonnaülene koostöö (moodsad sõnad! Ehk üks spetsialist mitmes tiimis, mitme erineva ala juures)
  4. Skautimine (ehk siis pidev töö alaliitude ja klubidega, et neid neid harida ja leida tulevasi tippe)

Lühidalt oleks toetustiimi ülesanne aidata sportlasel leida vastus küsimustele “Mida on vaja teha, et jõuda olümpiamedalini?”. Noortel ei ole sellest tihti aimu ja nad ei tea, et sellist küsimust on üldse küsida vaja. Rääkimata siis muudest asjadest. Praegu ma ise näen, et noored maadlevad probleemidega, mille mina juba lahendasin – aga küsida keegi ei taipa. Või ei julge. Ma vahel sekkun oma initsiatiivist, aga mul on ka oma töö ja elu, ma kõike ei jõua.

Ma usun, et selline tiim ei ole utoopia ja lõppkokkuvõttes tooks tippsporti rohkem raha – vähem riigilt, rohkem erasektorilt. Isegi televiisor näitas, kuidas laskesuusatamise alaliidu eelarvest kõigest 20% tuleb erasektorist!

Kõige olulisem – tuleb toetada neid, kes tahavad ise midagi teha, teha asju teistmoodi. Just nende hulgast tulevad tipud, hall mass jääb halliks massiks.

Samal teemal:

Raha!

Postitatud: 19. veebr. 2013 | Autor: | Filed under: tarkvara | Tags: , | 1 kommentaar

Kapitalistlik ühiskond – teame kõik. Laulusalmgi ütleb, et “raha paneb rattad käima”. Kapitalistlikus maailmas on suurema osa juriidiliste isikute eesmärgiks teenida kasumit. Hea küll, riigiasutused tegelevad peamiselt raha kulutamisega ja MTÜd ümber jaotamisega, aga äriettevõtete eesmärk on kasum. Raha. Samas füüsilised isikud ehk inimesed toimivad natuke teisiti (video) , vähemalt siis, kui peamised vajadused on rahuldatud, st kõht on täis, soe tuba ja mees/naine ka kõrval. Noh, tegelikult on muidugi nii, et inimene on rahul siis, kui tal naabrist paremini läheb, aga see on teine jutt. Igal juhul motiveerivad inimest pärast madalamate vajaduste rahuldamist pigem “pehmed” väärtused: hea seltskond, võimalus teha ägedaid asju, mõjutada maailma  ja oma alal hea olla.

Tänane jutt on seega sellest, kuidas viia kokku äriettevõtte soov teenida palju raha ja tema töötajate soov teha toredas seltskonnas toredaid asju.

Igaks juhuks olgu öeldud, et praktikas pole mul ühegi ettevõtte juhtimise kogemust ja ka teoorias olen ma väga nõrk, aga seda lihtsam on mul sõna võtta.

Niisiis, kasum vs töötajad. Üldiselt on näiteks tarkvaraarenduses töötajad ettevõtte kõige suurem kulu. Õnnetul kombel aga päris ilma töötajateta ei saa ning IT-valdkonna inimesed on sektori tööjõupuuduse tõttu pisut ära hellitatud – üle keskmise palgale lisanduvad muud hüved ja ka töö ise peab olema huvitav ning väljakutsuv. Rahaga arendajat uimaseks lüüa on keeruline ja uimane arendaja ei tee tavaliselt ka kõige paremat tööd. Samas ei kõiguta ühte arendajat tavaliselt väga palju, kas ja kui palju omanikud kasumit saavad. Boonused on kahtlemata toredad asjad, aga nagu öeldud, raha ei ole siinkohal nii oluline motivaator. Teiselt poolt ei huvita ühte abstraktset omanikku (näiteks mõnda fondi) üleüldse, kas arendajal on tore ja kas ta saab uue kiire arvutiga uue mugava tooli peal istudes uusi ägedaid tehnoloogiaid katsetada.

Igipõline huvide konflikt? Kapitalistlik vereimeja ja rõhutud tööline? Minu arust mitte. Ettevõte ei teeni pikas perspektiivis kasumit, kui seal ei tehta head tööd. Töötajal ei ole häid töötingimusi, head palka ja toredaid kolleege väga kauaks, kui ettevõte kasumit ei teeni. Ja selle pärast ongi ettevõtetel juhid, kes peavad kahte näiliselt vastandlikku poolt veenma, et tegelikult on nad ühes paadis. Omanikule meelde tuletama, et kui ta oma töötajate eest ei hoolitse, siis need lähevad ära ja pole enam kedagi, kes kasumit teeniks. Töötajale meenutama, et kogu aeg ei saa ka ainult lust ja lillepidu olla, vahepeal tuleb ebameeldivaid asju ka teha, kui need raha sisse toovad, muidu lülitatakse maksmata arvete tõttu kontoris elekter välja.

Tegelikult on see muidugi vana kuldmunasid muneva hane lugu, mille näiteks Covey oma P/PC (T/TV) tasakaalust rääkides välja toob. Lühidalt – kui oled talumees, siis poputa oma kuldmune munevat hane. Kui oled hani, siis mune piisavalt kuldmune, muidu süüakse sind pärast poputamist jõulude ajal ära. Kehtib mitte ainult tarkvaramaailmas, vaid universaalselt.

Kellele on vaja sportlasi?

Postitatud: 9. juuli 2012 | Autor: | Filed under: sport | Tags: , | Lisa kommentaar

Anonüümne netikommentaator võtab tippspordi kokku kui „maksumaksja raha raiskamise“ ja soovitab kõigil sportlastel „tootvale tööle minna“. Ega ta väga valesti situatsiooni ei hindagi, mingit väärtust sportlane ei tooda, peamiselt rahuldab iseenda mingit salajast sisemist egomaniakaalset saavutus- ja üleolekuvajadust, kõrvalproduktina kaasneb meelelahutus massidele*. Kes siis ikkagi selle lõbu eest maksma peaks?

Mõned spordialad on enda meelelahutuslikust funktsioonist väga hästi aru saanud, turumajandusega kohanenud ning omavad üsna vähe ühist Pierre de Coubertini arusaamadega spordist. Wrestling on äärmuslik näide sportlikust meelelahutusest, aga ka NBA, NFL ja muud N-algusega liigad, golf, jalgpall, tennis – kõigepealt äri ja meelelahutus, seejärel sport. Isegi sellisel maailma mastaabis marginaalsel alal kui laskesuusatamine otsustab peamiselt televaataja, millal ja mis alal starditakse. Ajad on muutunud, kombed mitte, jätkuvalt on meil pööbel ja gladiaatorid.

Sportlane ei taha aga olla gladiaator, pelk meelelahutaja. Sportlane näeb ennast kui teadlast, pioneeri, maadeavastajat, kes üritab nihutada inimvõimete piire – ja loomulikult ka teistele sealjuures pähe teha, olla kõiges esimene. Selles mõttes sportlane ei eksigi, et suured avastused on alati tehtud isiklikust huvist, tahtmisest midagi ära teha, korda saata. Ja nii nagu esmapilgul tundub, et teadlaste suurtest avastustest pole kasu midagi (mitu korda päevas sina relatiivsusteooriat rakendad? Uuema näitena loomulikult Higgsi boson), näivad ka sportlased olevat tühikargajad, kes rohkem üksteisele õlale patsutavad ja muule maailmale kasu ei too.

Tõesti? Palju on väärt eeskuju? Mitte ainult sportima innustades, kuigi ka kehalise aktiivsus kasulikkust on raske alahinnata, vaid eeskuju, et pühendudes, harjutades ja pingutades on võimalik midagi korda saata. Igas eluvaldkonnas, iga päev.

Loomulikult ongi sportlast vaja peamiselt iseendale. Seejärel aga kõigile teistele, kes tahavad kasvada, areneda ja endast märgi maha jätta.

*Siit ka põhjus, miks sport on kultuuriministeeriumi alluvuses – ka kunstnik, kirjanik, laulja ja näitleja teevad „oma asja“ peamiselt siiski seetõttu, et neil on sisemine vajadus seda teha. Või näidake mulle näitlejat, kellele ei meeldi laval olla, aga suurest missioonitundest tutvustada rahvale kõrget kultuuri ja noorsugu inspireerida ja üleüldse maailma parandada on sunnitud siiski seda tegema. Ega vist.

Kuidas jõuab raha sportlaseni?

Postitatud: 9. juuli 2012 | Autor: | Filed under: sport | Tags: | 1 kommentaar

Tasustamise mõttes jagunevad sportlased ja spordialad nelja gruppi:

Esimeses grupis on spordialad, kus peamiselt võisteldakse klubide või tiimide eest, riigi esindamine on vabatahtlik, tihti ka taunitav . Siia kuuluvad iseenesestmõistetavalt kõik palli- ja meeskonnamängud, lisaks ka aga näiteks ralli ja maanteejalgrattasõit. Sportlaste tasustamine toimub sarnaselt teiste elualadega turumajanduse reeglite kohaselt – sõltuvalt pakkumise ja nõudluse vahekorrast. Klubid toimivad äriliste organisatsioonidena.

Teises grupis võisteldakse peamiselt enda eest, riiki esindatakse tiitlivõistlustel, muul ajal valitakse erinevate võistluste vahel. Siia kuulub kergejõustik, ujumine, tennis, iluuisutamine ja paljud teised spordialad. Sportlane on kui „vabakutseline“, kui füüsilisest isikust ettevõtja –kui ta on nõutud võistluste korraldajate poolt, siis saab ta ka hästi tasustatud.

Kolmanda grupi spordialadel on hästi arenenud MK- või muu nimetusega sari, millest saavad osa võtta riiklikud alaliidud oma võistkondadega ehk koondistega. Üksikvõistlusi korraldatakse harva. Siia kuulub enamus talialasid, aga ka näiteks vehklemine. Siin ei kehti turumajandus, sest ebasobivate tingimuste tõttu riigi (kodakondsuse) vahetamine on siiski äärmuslik ettevõtmine. Samuti ei ole sportlased oma valikutes vabad, sest „õigetele“ võistlustele pääseb ainult läbi alaliidu kehtestatud tingimuste.

Toimetuleku mõttes on problemaatilised teine ja kolmas grupp. Kui näiteks ka vabakutselistel kunstnikel ja kirjanikel on mingidki riiklikud garantiid, siis sportlased peavad puhtalt enda (tihtipeale pigem küll treeneri) jõududega hakkama saama. Tipud elavad üldiselt hästi, aga sealt edasi on elu karm. Kolmandas grupis on sportlased nagu sunnismaised talupojad – mujale minna ei saa, töötegemiseks vajalikud tingimused pead tihti ise looma, aga tulemusi tahetakse sinult sellest hoolimata.

Kui alaliit on ise „hea mõisnik“ ja hoolitseb oma sportlaste eest, siis pole muret.

Väga tugev sportlane võib nõrgale alaliidule vilistada ja piltlikult öeldes valitsemise üle võtta.

Nõrk sportlane nõrgas alaliidus lihtsalt paras paar.

Kõige lollimas seisus on aga tugev keskklass nõrgas alaliidus – võid ju tööd rabada, aga sinu töö viljad määritakse kogu alaliidu peale laiali nagu marmelaad, sina ise jääd ikkagi virelema.

Aga neljas grupp? Nendel spordialadel pole hoolimata oma sisust ja vormist kunagi mingit raha, mida jagada…