Miks te arvate, et ma midagi tean?

Kas teil on vahel olnud tunne, et te olete üks väga edukas petis: kõik usuvad, et te olete ilus, tark ja osav, kuid tegelikult on teil lihtsalt vedanud? Näiteks peetakse teid mingi asja tunnustatud eksperdiks ja kuulatakse hoolega kõiki teie mõtteid ning ettepanekuid, kuigi enda arvates on teil teemast ainult pealiskaudne ja udune arusaamine. Või panevad õpetaid koolis teile täiesti lambist kõrgeid hindeid. Või räägivad inimesed, kui hea ja sõbralik ja muidu tore te olete, aimamatagi, et tegelikult olete te üks paras tõbras (ja sokid on ka pesemata).

Kui jah, siis palju õnne*, teil on petise (pettuse) sündroom (impostor syndrome)! Petise sündroomi puhul tunneb inimene, et teda peetakse kelleski teiseks – kelleksi targaks/tugevaks/heaks, kuid iga hetk või juhtuda midagi, mis tema tegeliku pale kõigile lõplikult paljastab. Ehk siis siin on kaks osa:

• uskumine, et ma ei ole see, kellena ma paistan
• kartus, et see välja tuleb ja sellest tingitud tegevused või tegevusetus

Esimene osa on huvitav – inimene usub, et tema tulemused, positsioon, töökoht või -tasu ei ole saavutatud tänu tema oskustele, teadmistele või võimetele, vaid näiteks:

• õnnele (“olin õigel ajal õiges kohas”, “pakkusin esimese pähe tulnud lahenduse, lihtsalt vedas”)
• isiklikele sümpaatiatele, meeldimisele (“ma meeldin õpetajale/ülemusele”)
• muudele parameetritele (“olen kukk kanakarjas”, “teisest rahvusest inimene on ju huvitav” või muu nö “auhinnaline koht”, põhimõtteliselt vähemuste eelistamine)
• väga suurele isiklikule tööle (“tegelikult olen ma rumal, aga ma õpin hästi palju”)

Inimese uskumust ei kõiguta järjepidevad ning pikaajalised objektiivsed märgid, näiteks tõepoolest hinded, kolleegide ja klientide tagasiside, otsesed töötulemused jms. Kõiki selliseid märke tõlgendatakse otseselt pettuse tulemustena, kõiki eksimusi aga “tegeliku mina” väljendustena.

Kõige levinum esmane petise sündroomi kogemus on koolist või ülikoolist – ühel hetkel te saate kiita millegi eest, mille kohta te ise tunnete, et tegelikult te teemat hästi ei valda. Näiteks võetakse teie mingi koolikirjand või uurimustöö ja palutakse mingil kuulsal konverentsil ette kanda. Teised esinejad on kõik tuntud tegijad ja te ei saa kuidagi aru, kuidas teie küündimatu käkerdis äkki nüüd siia seltskonda sattus. Aga teete vaprat nägu – ja enamasti “petategi” kõik ära, inimesed isegi kiidavad. Ja sealt see alguse saabki. Teine traditsiooniline avaldumishetk on lapsevanemaks saamine/olemine/kasvamine – “püha taevas, ma olen tegelikult täiesti suvaline nolk, ma ei tea lastest midagi ja nüüd pean hakkama kellegi teise eest vastutama. Elu sees ei ole ma nii tark kui minu vanemad/kõik teised korralikud lapsevanemad”.

Hea uudis on see, et seesama kuulus konverents – ka enamus ülejäänuid tunnevad ennast petistena. Lihtsalt vähe pikema staažiga. Enda petise tundmise eeldus on tegelikult mingi saavutatud tase valdkonnas. Näiteks lastekasvatuse kõige kõvamad “eksperdid” on kõik need, kellel lapsi ei ole. Et aru saada, et sa midagi ei tea, on vaja päris palju teada. Petturi sündroomi erilisteks riskigruppideks on naised, akadeemiline seltskond, kõrge saavutusvõimega inimesed ja vähemused. Laiemalt kõik, kes on jõudnud kaugele, aga on probleeme enesekindlusega.

Üks huvitavamaid näited Eestis on laskesuusataja Roland Lessing, tema suust näiteks laused “Ma pole lamades kunagi osanud lasta.”, “Laskmine läks täna lihtsalt õnneks. Lasta pole ma kunagi osanud.”  ja muud sellised. Kuigi tegemist on Eesti praeguse hetke kõige kõvema laskesuusataja – MK etappidel kohad 2, 7, 10.

Teine pool ehk hirm pettuse ilmsikstuleku ees paneb inimesi tegema kummalisi asju. Võidaksegi minna edaspidi teadlikult pettuse peale välja – näiteks tõepoolest manipuleerides, meeldida proovides, isegi äärmuslikke meetodeid kasutades (plagiaat vms). Või hoopis üritatakse vältida kõiki selliseid situatsioone, mis “nõuavad” enda tõestamist – näiteks loobutakse vabatahtlikult tööst (“enne, kui minu ebakompetentsus välja tuleb”), ei kandideerita konkurssidel, ei minda võistlustel starti. Mõlemal juhul asi psühholoogiliselt siiski kurnav, sest mõlemat liiki tegevused ainult süvendavad petturi tunnet ja see omakorda “avastamise” kartust. Surnud ring.

Sellised tundeid tunnevad mingil eluhetkel kõik terve enesekriikameelega inimesed, kuid enamasti ei hakka see elu segama. Keerulisematel juhtudel – võib. Hea uudis on see, et intelligentsed inimesed, kes selle alla kannatavad, on võimelised ka ümber õppima. On erinevaid teraapiad, eneseabiraamatuid ja lihtsalt nimekirju. Kõige tähtsam on aus ja objektiivne mõtlemine. Inglise keeles kutsutakse seda “pardi testiks” (duck test) – “Kui see kõnnib nagu part, ujub nagu part ja prääksub nagu part, siis see on part”. Ehk kui su tulemused on head ja inimesed arvavad, et sa oled hea, siis sa ilmselt oledki hea.

Lisalugemist:
http://www.director.ee/neurootilise-pettuse-sndroom-mis-ohud-vivad-selle-taga-peituda-kui-juht-ennast-petisena-tunneb/
http://en.wikipedia.org/wiki/Impostor_syndrome
http://www.forbes.com/sites/margiewarrell/2014/04/03/impostor-syndrome/

* Palju õnne selles mõttes, et enamasti vaevab see tõepoolest just üle keskmise võimekaid inimesi, oskusteta inimestel on pigem Dunning–Krugeri efekt, nad ülehindavad oma võimeid ja oskuseid.

Kujutlusvõime jõud

Kujutage ette, et viibite mõnel soojal lõunamaa saarel mererannas. Lebate mugaval lamamistoolil ja vaatate, kuidas lained laisalt rannale voogavad. Taevas on sini-sinine ja meri teist värvi sini-sinine, palmid õõtsuvad kergelt pea kohal ja õrn tuulehoog kõditab varbaid. Kiiret pole kuhugi, kõht on täis, tuju hea. Kaalute vaikselt, kas minna ujuma, tellida ettekandjalt veel üks kookospähklijook või tukkuda niisama… Pange korraks silmad kinni ja proovige kõike seda ette kujutada.

Tuli soe ja pehme tunne? Täpselt sama edukalt (või veel edukamalt) on võimalik tekitada ka negatiivseid tundeid – hirmu, viha, ärevust. Tegelikult me teeme seda kogu aeg meenutades minevikku ja ette kujutades tulevikku. Mõne ebameeldiva sündmuse meenutamine paneb meid ka praegu halvasti tundma, tulevase puhkuse ettekujutus tekitab hea tuju – ilma et reaalsuses midagi muutuks.

Meie aju ei ole tegelikult väga taibukas, tal on tõsiseid probleeme reaalsuse ja fantaasia eristamisega. Lapsed õpivad selle ära umbes 5-6 eluaasta paiku (päkapikke pole olemas!), kuid ka siis on see tunnetuslik ning põhineb teadmistel ja varasematel kogemustel – mis asjad on üldse võimalikud. Aga isegi täiskasvanuna oleme und nähes tavaliselt üsna kindlad, et see toimub päriselt, teatud psüühikahäired ja meelemürgid tekitavad sama efekti ka ärkvel olles (http://et.wikipedia.org/wiki/Luul). Ning isegi kui me teame, et meie kogemus ei ole reaalne, vaid põhineb kujutlusvõimel, on emotsioon vägagi reaalne – raamatut lugedes voolavad siiski pisarad ja arvutimängus luurates on närvid läbi nagu politseikoeral, kuigi me teame väga hästi, et see kõik on “mängult”.

Hea on aga see, et me võime selle nõrkuse enda kasuks pöörata ning see on üks väga võimas ja kasulik oskus. Mitte küll päris sellel tasemel, nagu kadunud Minn ütles – “Külm on ainult emotsioon”, aga abiks on ikka. Ehk kui tuju on kehv, võiks proovida meelde tuletada või ette kujutada olukorda, kus oli hea olla. Hakkab parem. Muuseas, seda me tegelikult tihti teemegi: ümbritseme ennast ilusate plakatite-piltidega, kuulame lemmiklaule, sööme kindlaid sööke, mis seostuvad meile heaoluga.

Oskus on teha seda teha teadlikult, nö tellimise peale ja varieerida emotsioone. Enimlevinud on ilmselt magamaminekuks rahunemine, aga sama edukalt saab ennast häälestada avalikuks esinemiseks, keeruliseks läbirääkimiseks, pingeliseks tööks, raskeks võistluseks, milleks iganes. Ehk siis juba ette valime ise selle meeleseisundi, milles me tahame olla ja ise tekitame selle endale. Välistest tingimustest hoolimata. On veel erinevaid nõkse, kuidas soovitud meeleolu nagu lülitist sisse-välja lülitada – põhimõtteliselt tuleks tekitada endal Pavlovi refleks, kus pilt, puudutus, heli või lõhn vallandab mingi käitumise või emotsiooni. Neurolingvistilises psühholoogias öeldakse selle kohta ankur (anchor).

Selliste võtete kasutamine nõuab aga eelnevat harjutamist (nagu ka kõik muud oskused). Harjutada tuleks võimalikult turvalises keskkonnas ja esialgu lihtsate mälestuste olukordadega. Ning proovida kasutada kõiki meeli – pilt, helid, puudutused, lõhnad. Detailsuse aste on valikuline, aga kõige olulisem on saavutada soovitud tunne. Eriti efektiivne on situatsioon niimoodi meelde jätta siis, kui see reaalselt toimub, siis on hiljem lihtsam ka meenutada.

See ei ole aga sugugi mitte ainus kujutluse kasutusviis. Teistest viisidest aga hiljem, huvilised võivad lugeda Tallinna Ülikooli õppematerjale – http://www.tlu.ee/opmat/ts/TST6007/visu/index.html

Rutiin – sõber või vaenlane

Kui rutiinist räägitakse, siis pigem negatiivses mõttes – rutiin on midagi igavat ja üksluist. Töökuulutustes ei leia eriti lauseid “lubame rutiinset tööd”, ikka lubatakse vaheldusrikkust. Tegelikult on rutiinil hoopis laiem tähendus, hõlmates kõiki meie harjumusi, eelistusi ja ka rituaale. Selles mõttes vajab iga inimene rutiine ja rutiinsus.

Lühidalt on rutiin meie harjumuspärane käitumine, millel on omad eelised. Rutiin on:

1. efektiivne ja ökonoomne, sest me oleme seda palju-palju teinud
2. poolenisti alateadlik (reflekside tasemel), ei nõua ka erilist vaimset pingutust
3. tekitab kindlus- ja olukorra kontrollimise tunnet, sest kõik toimub nii nagu alati

Näited rutiinidest võib tuua seinast seina, neil on võib olla erinev ajaline mõõde või detailsuse aste. Rutiin on see, kuidas meile meeldib hambaid pesta; kuidas meie päevakava tavaliselt läheb – millal sööme, millal töötame, millal magame; kuidas kevadel teeme suurpuhastuse ja sügisel käime seenel; millises järjekorras me ajalehte loeme.

Spordis on väga spetsiifilisel kohal näiteks võistluseelne rutiin, mis sisaldab tavaliselt ajaliselt järgnevaid erinevaid tegevusi, sh ka mõtteid. Näiteks maastikujooksu võistlusel:

• 55-50min enne starti – numbri kinnitamine, stardi- ja finishikorralduse uurimine
• 50-40min – rahulik soojendusjooks, rajaga tutvumine
• 40-25min – fartlek (erineva pikkuse ja intensiivsusega intervallid), raja tehnilisemad kohad, raja läbimise plaan
• 25-20min – lõdvestusjooks, joomine
• 20-10min – tualett, venitused, taktikaline plaan. 5 min jalad ülesse
• 10-7 min – kerge jooks, lühikesed kiirendused
• 7-5 min – venitamine ja hooglemine, võistlusplaani kordamine
• 5 min – viimane joomine, lahtiriietumise alustamine
• 3 min – stardikoridori
• 3-0 min – stardiks valmistumine

See on selline võrdlemisi üldsõnaline ja vaba tõlgendamisega rutiin, palju on iga tegevuse sees valikuvõimalusi ja detaile ei ole välja toodud – peamiselt sellel põhjusel, et ma ei viitsi nii palju kirjutada. Tegelikult sisaldab rutiin vähemalt sportlase/treeneri peas iga viimast kui harjutust ja tegevust.
Sellel on kaks eesmärki:

1. kõigepealt veenduda, et kõik vajalikud asjad saaksid enne võistlust tehtud, midagi ei jääks kahe silma vahele
2. hoida ärevust kontrolli all (paljuski läbi esimese punkti)
3. tekitada teadlikult positiivne emotsionaalne foon

Kolmas punkt on huvitavam ja mõeldud edasijõudnutele, aga esimesed kaks on ilmselt mõistetavad. Selliselt saab rutiine edasi kanda ka päris elusse ja paljud kannavadki. Igasugused nimekirjad, protseduurid ja reeglid on täpselt seesama asi. Tüüpiline on reisile minek või tarkvara puhul tarne: meil on üsna täpselt teada, kes millal mida teeb ja põhimõtteliselt peaks see vähendama igasuguseid ebameeldivaid üllatusi. Elagu rutiin!

Albert Gray on öelnud: „Edu saladus peitub selles, et edukad on muutnud harjumuseks nende asjade tegemise, mida ebaõnnestujatele teha ei meeldi.” Palju lihtsam on teha tüütuid, raskeid või ebameeldivaid asju poolautomaatselt, muutes nad rutiinseks. Hommikurutiini sisse käib hambapesu. Õhtuse rutiini sisse käib järgmise päeva asjad kokkupanek. Kohe pärast trenni panen asjad kuivama. Kui sellised tegevused on automaatsed, siis on palju vähem võimalusi ka mõelda, et “ah, ei viitsi praegu”. Teed ära ja kogu muusika. Rutiin tuimestab, aga ka negatiivseid elamusi. Teine võimalus on lihtsalt tegevus kalendrisse kirja panna. Kui hambaarsti aeg on kokku lepitud, lähed kohale nagu viis kopikat, samamoodi trenni. Ja enne kui märkad, ongi sellest saanud rutiin või harjumus. (Mul on kirjutamise jaoks ka oma kalendris korduv meeldetuletus:). Ega ma alati suuda seda õigel ajal täita, aga ma siiski kirjutan rohkem kui lihtsalt niisama oodates, kuni inspiratsioon peale tuleb. Mulle alati ei meeldi kirjutada, aga mulle väga meeldib, kui ma olen kirjutanud. Aga see on jälle juba teine teema.)

Rutiinil on aga ka kuri kaksikvend nimega rituaal. Rituaali saab alguse tavaliselt rutiinist ja selle taga on jällegi soov olukorda kontrollida. Rituaal on tuttav, annab meile turvatunde ja positiivse emotsiooni. Samuti meeldib inimloomale oma käitumist ratsionaliseerida ja leida igalt poolt põhjuseid. Tekitatakse omamoodi Pavlovi refleks – treenisin kõvasti, panin punased sokid jalga ja võistlus läks hästi, järelikult tuleb võistluse õnnestumiseks punased sokid jalga panna. Kusjuures see tegelikult toimibki, just eneseusku nõudvate tegevuste juures – platseeboefekt. Ja närides sama maitsega nätsu õppimise ajal ja eksami ajal on tulemused paremad. Aga sellistes rituaalides peitub oht, sest nende algne sisu läheb kaotsi ja jääb alles tühi kest. Rituaali religioosne täitmine ei taga siis soovitud tulemust – punased sokid võivad ju aidata eneseusku üleval hoida, aga tulemuse tagab siiski treenimine, mis rituaalist hoopis välja jäi. Või mis juhtub siis, kui punased sokid on kadunud? Tugevalt rituaali uskuva inimese võistlus võibki ebaõnnestuda, kuigi treenitud on väga hästi.

Minu definitsiooni järgi on rituaal algsest eesmärgist kaugenenud jäik rutiin. Rutiin on tegelikult paindlik ja arenev, olles pidevas muutumises. Mõni rutiin kaotab oma otstarbekuse ja kaob, mõni tuleb juurde. Mõni tekib iseenesest (eriti kahjulik rutiin – näiteks teleka ees söömine!), mõne jaoks tuleb pingutada. Seda paralleeli võib tõmmata ka kõiksugu organisatsiooniliste protsesside juurde: see, et protsess on välja mõeldud ja kirja pandud, et tähenda veel, et see kunagi muutuda ei tohi. Siis on oht muutuda tühjaks rituaaliks.

Et jutt liiga pikas ei lähe, lõpetan parem ära. TL;DR: pange rutiin enda kasuks tööle ja proovige tagurlikest rituaalidest lahti saada.