Päästame Eesti (tipp)(suusa)spordi!

Postitatud: 4. märts 2018 | Autor: | Filed under: sport | Tags: , , | Lisa kommentaar

Olümpia on läbi. Lumealadel jäi eestlaste parimaks tulemuseks 16, lisaks veel 17, 18 ja mõned kohad top 30. Võrreldes Sotšiga edasiminek, aga suuresti olid need tulemused pigem kordaminekud, õnnestumised, eneseületused. Medalite eest võitlemisest oli asi kaugel, esikümmegi oleks tahtnud kõvasti õnne. Mul on üks täiesti suurepärane idee, kuidas kaheksa aasta pärast paremas seisus olla.

Idee on oma geniaalsuses lihtne – igale sportlasele õige ala! Võtame suusaalade noortesarjadest (murdmaa, laskesuusatamine, kahevõistlus, suusahüpped, mäesuusatamine, lumelaud, vigursuusatamine) igast vanuseklassist 3 sportlast ja viime nad kevadel nädalaks ajaks näiteks Soome. Iga päev saavad proovida ühte ala. Ongi kõik.

Suuremale osale oleks see lihtsalt preemiareis, meelelahutus. Aga kui leidub 1-2 noort, kes leiavad endale uue, sobivama ala, siis oleme me juba võitnud. Loomulikult ei saa ühe päevaga kellestki suusahüppajat, aga tunde saab suhu. Uskuge mind, kogenud treenerid saavad aru, kellele ala sobib. Ning mis kõige olulisem – sellest saab ka noor ise aru. Tõenäoliselt ei tõtta ta kohe ala vahetama – tulemused on ju piisavalt head, aga võib-olla, mõne aasta pärast, kui algsel alal nii hästi ei lähe või kui tulevad ette muud elulised
valikud – sport või kool, ja milline kool, siis tuleb meelde. Ja võib-olla jääb ta niimoodi spordi juurde, jõuab olümpialegi, ja mitte ainult osalema…
Vastasel juhul oleksid need noored niikuinii “surnud hinged”. Kui sa oma õiget ala ei leia, siis sa ka tippsporti ei tee – või teed tublil, keskpärasel tasemel. Võtame näiteks Karel Tammjärve – ta on tubli murdmaasuusataja, aga jõudnud karjääri jooksul kaks korda 20 parima hulka. Mida oleks ta suutnud laskesuusatajana? Või kahevõistlejana? Suusakiiruselt kindlasti maailmaklass. Laskma õpetaksime ka, ta on taibukas poiss. Hüppamise kohta sõna ei võta, aga ütleme 10 aastat tagasi, 18-aastasena, poleks ka see kindlasti probleem olnud.

Sellel plaanil on muidugi üks suur puudujääk – kadedus. Kümmekond aastat tagasi olid juhtumid, kus ala vahetanud ja (noorte)koondisesse kuulunud noortelt nõuti tagasi nende peale eelnevatel hooaegadel kulunud ettevalmistusraha. Tule taevas appi! Ei saadud muidugi, liiga jabur nõudmine oli. Aga põhimõte on siiski jäänud samaks ja kehtib igas mastaabis. Minu sportlane, mina kasvatasin, ei lähe kuskile! Pearaha ja muud asjad. Lisaks on sellisel alade tutvustuslaagril oma hind – kes korraldab, kes maksab ja lõpuks on kõigil tunne, et neile tehti ülekohut. Seetõttu peaks initsiatiiv, korraldus ja rahastus tulema ülevalt või vähemalt kõrvalt – väga sobiv oleks näiteks EOK. Muidugi ei pea tingimata piirduma ühe korraga aastas ja ainult lumealadega. Minu poolest võib panna suusatajad ka uisutama ja uisutajad jalgrattaga sõitma (Christa Luding-Rothenburger!) ja jalgratturid sõudma ja sõudjad ketast heitma ja kettaheidjad maadlema ja maadlejad poksima ja poksijad vehklema ja vehklejad tennist mängima ja tennistid jooksma ja… te saate vist aru, kuhu ma sihin.

Eesti riik on väike ja meie talendibaas on piiratud. Kui me tahame tõesti medaleid, siis tuleb meil a) valida eelisspordialad ja suurem osa noori sinna suunata (Jamaica ning sprint) või b) leida igale andele sobiv spordiala. Selleks võib muidugi ka läbi viia geeni- või sportlikke teste, aga sama hästi võib ka lihtsalt lasta noortel proovida. Miks ei võiks tulla järgmine vehklemise maailmameister hoopis Otepäält?

Olümpiasportlase needus

Postitatud: 20. veebr. 2014 | Autor: | Filed under: sport | Tags: | Lisa kommentaar

Eesti koondise esinemine Sotšis ei ole olnud just kõige edukam, kui viisakalt väljenduda. Individuaalselt on jäänud esikakskümmend puutumata, pigem jäädi protokollide teise poolde. Oli ka positiivseid noote, mis jäid enamasti kategooriasse “noor ja lootustandev”. Oli siis mõtet sellist koondist saata? Olümpia kui tasuta turismireis?

Kõik Eesti olümpiasportlased on pühendunult treeninud vähemalt 10 aastat (mõni üksik noorem sportlane võib-olla vähem). Kümme aastat ühe turismireisi nimel igapäevaselt treenida – ilmselt saab ka lihtsamalt. Rääkimata siis hinnast – “tasuta turismireis” kutsub sportlaste perekondades ilmselt esile hüsteerilise naeru. Nende kõrvades kõlab see umbes nagu “tasuta kõrgharidus” kõikidele üliõpilastele ja nende vanematele: kõik need 10 aasta laagrid, võistlused ja varustus ei ole tasuta, rääkimata siis kulutatud ajast, närvidest ja tervisest. Jah, osa maksavad sponsorid, aga sinna jõudmiseks on vaja eelnevalt päris mitu aastat investeerida. Omast kogemusest – lapsevanemate rahakotilt lahkusin aasta-paar enne esimest olümpiat ja üksikuid rahasüste tuli hiljemgi. Võrdluse mõttes – üks IT-miljonär, kes ostis omale ühe eksootilise riigi kodakondsuse ja seejärel üritas murdmaasuusatamises FISi norme täita, ei õnnestunud. Kuigi trenni ta tegi ja olümpia viimased mehed kaotasid võitjatele ikka kalendriga, kuid ühe aastaga ei viinud ta ennast isegi nende tasemele. Turismireis oleks olnud märksa lihtsam ja odavam.

Samuti ei otsusta sportlane päris ise, et hei, läheks olümpiale. Kõigepealt seab rahvusvaheline alaliit koostöös ROKiga igale alale kvalifitseerimistingimused, mida riik ja/või sportlane peavad täitma, et olümpiale pääseda. Laskesuusatamises jaotakse riikidele kohad eelmise kahe MMi põhjal, esimesed 20 riiki saavad vähemalt 4 stardikohta (meestel ja naistel on eraldi arvestus), järgmised 8 aga ainult ühe. Lisaks peab iga sportlane täitma individuaalse normi, mis oli vähemalt kahel rahvusvahelise tasemega võistlusel kaotusprotsent alla 20%. Üldiselt – ei ole väga karmid normid. Murdmaasuusatamises on eriti keeruline sportlaste edetabel, kus kohti jaotatakse riikide põhiselt, mäesuusatamises jälle oma loogikad jne.

Järgnevalt võivad olla rahvuslikul alaliidul või olümpiakomiteel omad kriteeriumid ja/või otsustusõigus. Reeglina esitab alaliit oma ettepanekud ja olümpiakomitee vaatab, keda saata või mitte. Nii mõnigi maa loobub oma kohtadest, kui nende arvates pole neil vajaliku tasemega sportlasi (näiteks Rootsi laskesuusatajad, kes sportlikus tasemes on eestlastest selgelt üle).

Igal juhul pääsevad olümpiale oma riigi parimad ning ka rahvusvaheliselt tippsportlaseks tunnistatud võistlejad.

Eesti komme saata olümpiale kõik, kes vähegi norme täidavad, on muidugi vaidlemise koht. Rahalises mõttes ei ole sportlase olümpiale saatmine tavaliselt väga kulukas, kuna kogu elu-olu on kohapeal ROKi kulu ja kirjadega. Rio, Pekingi ja Vancouveri puhul on transport kallis, aga tihti ei oleks vahet, kas saata üks või kaks sportlast, varustus on praktiliselt sama kogusega. Järgmisena on olnud küsimus taustajõududes, sest üks sportlane tähendab ühte kohta ka abipersonalile. Suusasport on tehnikasport ja kui minnakse kõrgemate eesmärkidega kui lihtsalt osalema, peab hooldetiim olema ka ühel sportlasel. Lisaks võiks olla ka treener ja massöör ja kamba peale vähemalt üks arst. Hea on ka eraldi tiimi juht (igal alal), kes hoolitseb kõiksugu korraldusliku poole eest, milleks treener sportlaste juhendamise kõrvalt võib-olla aega ei leia. Ja enamasti ongi olnud Eesti strateegia – võtame võimalikult palju inimesi kaasa, siis saavad tipud kaasa võtta korralikud taustajõud. Sotši on muidugi selles suhtes huvitav, et tippe nagu polekski… Aga samas – enne võistlusi natuke lootusi oli: Aivar Rehemaa ja eelmise MMi 7. koht, Peeter Kümmel ja üle-eelmise MMi 6. koht, Kauri Kõiv ja MK-etapi 6. koht. Mis toobki meid järgmise teema juurde ehk ootused vs reaalsus.

Reaalselt ongi Eesti talispordi tase täpselt selline, nagu tulemustes kajastub. On üksikuid altminekuid, aga suurem osa sportlasi võistles täpselt sellel tasemel, kus nad terve ülejäänud hooaja (või hooajad) võistelnud on. Karm, aga tõsi. Ma ei mõista hästi ametnikke-ajakirjanikke-spordisõpru, kes arvavad, et viimase kolme aasta jooksul ühe sähvatuse teinud sportlase tase vastab just sellele sähvatusele. Statistilises mõttes on see lihtsalt üks anomaalia, hälve algandmetes. Olümpial on harva üllatusvõitjaid (üllatuskaotajaid aga piisavalt).

Olümpial paistab aga kehv tase eriti hästi silma, sest tavavõistlustel ei pane keegi 50. koha saanud sportlasele mikrofoni suu ette, laiem avalikkus ei teagi, et keegi kuskil võistleb. Olümpial aga uuritakse kõigi enesetunnet enne võistlust ja pärast võistlust. Sportlane saab tavaliselt oma tasemest väga hästi aru, aga kõrvalseisjatel läheb sassi eesmärk ja prognoos. Eesmärk on kaugem ja kõrgem, näiteks hooaja alguses võetakse eesmärgiks jõuda olümpial 20 hulka ja treenitakse läbi hooaja vastavalt. Prognoos on reaalne oodatav tulemus. Vahel läheb see sassi ka sportlasel endal ja kes ikka tahab öelda, et ilmselt olen umbes 60-midagi. Sellisel juhul riputataks olümpiaturisti nimetus juba enne starti kaela… Ja sportlane peabki tegelikult kõrgemale sihtima, “kogemata” tavaliselt ei võideta.

Pärast võistlust saab sportlane väga hästi aru ka sellest, et ta keeras käki kokku, oli nõrk ja on teinud kuskil ettevalmistuses vigu. Seda kogu eesti rahvale tunnistada – igaüks võib proovida, kui lihtne on midagi sellist mõnele üksikule sõbralegi öelda. Lisaks peab sportlane paari päeva pärast uuesti stardis olema ja selleks on vaja ennast emotsionaalselt kaitsta ning motivatsiooni üleval hoida. Tehtud lollusi või vigu enam parandada ei saa, hetkel ongi vaja need unustada ja uueks võistluseks valmistuda. Kinnitades, et täna ei olnud minu parim päev, homme olen tugevam.

Iseasi, miks Eesti sportlaste tase just selline on ning miks ka hooaja lõpus analüüsi ei suudeta teha ning järgmisel aastal sama rada astutakse.

Kõigele olümpialastele soovin: “Kui ei tulegi võit, tulge tagasi kõik!”. Te olete oma maa parimad ja koha olümpial auga välja teeninud. See on harv privileeg, nautige seda, võtke viimast ning olgu see kogemus teile inspiratsiooniks ja motivatsiooniks!

 

Lugupidamisega,

2xolümpiaturist.