Raha!
Postitatud: 19. veebr. 2013 Filed under: tarkvara | Tags: motivatsioon, raha 1 kommentaarKapitalistlik ühiskond – teame kõik. Laulusalmgi ütleb, et “raha paneb rattad käima”. Kapitalistlikus maailmas on suurema osa juriidiliste isikute eesmärgiks teenida kasumit. Hea küll, riigiasutused tegelevad peamiselt raha kulutamisega ja MTÜd ümber jaotamisega, aga äriettevõtete eesmärk on kasum. Raha. Samas füüsilised isikud ehk inimesed toimivad natuke teisiti (video) , vähemalt siis, kui peamised vajadused on rahuldatud, st kõht on täis, soe tuba ja mees/naine ka kõrval. Noh, tegelikult on muidugi nii, et inimene on rahul siis, kui tal naabrist paremini läheb, aga see on teine jutt. Igal juhul motiveerivad inimest pärast madalamate vajaduste rahuldamist pigem “pehmed” väärtused: hea seltskond, võimalus teha ägedaid asju, mõjutada maailma ja oma alal hea olla.
Tänane jutt on seega sellest, kuidas viia kokku äriettevõtte soov teenida palju raha ja tema töötajate soov teha toredas seltskonnas toredaid asju.
Igaks juhuks olgu öeldud, et praktikas pole mul ühegi ettevõtte juhtimise kogemust ja ka teoorias olen ma väga nõrk, aga seda lihtsam on mul sõna võtta.
Niisiis, kasum vs töötajad. Üldiselt on näiteks tarkvaraarenduses töötajad ettevõtte kõige suurem kulu. Õnnetul kombel aga päris ilma töötajateta ei saa ning IT-valdkonna inimesed on sektori tööjõupuuduse tõttu pisut ära hellitatud – üle keskmise palgale lisanduvad muud hüved ja ka töö ise peab olema huvitav ning väljakutsuv. Rahaga arendajat uimaseks lüüa on keeruline ja uimane arendaja ei tee tavaliselt ka kõige paremat tööd. Samas ei kõiguta ühte arendajat tavaliselt väga palju, kas ja kui palju omanikud kasumit saavad. Boonused on kahtlemata toredad asjad, aga nagu öeldud, raha ei ole siinkohal nii oluline motivaator. Teiselt poolt ei huvita ühte abstraktset omanikku (näiteks mõnda fondi) üleüldse, kas arendajal on tore ja kas ta saab uue kiire arvutiga uue mugava tooli peal istudes uusi ägedaid tehnoloogiaid katsetada.
Igipõline huvide konflikt? Kapitalistlik vereimeja ja rõhutud tööline? Minu arust mitte. Ettevõte ei teeni pikas perspektiivis kasumit, kui seal ei tehta head tööd. Töötajal ei ole häid töötingimusi, head palka ja toredaid kolleege väga kauaks, kui ettevõte kasumit ei teeni. Ja selle pärast ongi ettevõtetel juhid, kes peavad kahte näiliselt vastandlikku poolt veenma, et tegelikult on nad ühes paadis. Omanikule meelde tuletama, et kui ta oma töötajate eest ei hoolitse, siis need lähevad ära ja pole enam kedagi, kes kasumit teeniks. Töötajale meenutama, et kogu aeg ei saa ka ainult lust ja lillepidu olla, vahepeal tuleb ebameeldivaid asju ka teha, kui need raha sisse toovad, muidu lülitatakse maksmata arvete tõttu kontoris elekter välja.
Tegelikult on see muidugi vana kuldmunasid muneva hane lugu, mille näiteks Covey oma P/PC (T/TV) tasakaalust rääkides välja toob. Lühidalt – kui oled talumees, siis poputa oma kuldmune munevat hane. Kui oled hani, siis mune piisavalt kuldmune, muidu süüakse sind pärast poputamist jõulude ajal ära. Kehtib mitte ainult tarkvaramaailmas, vaid universaalselt.
Lootustandvast noorest tippsportlaseks
Postitatud: 18. jaan. 2013 Filed under: sport | Tags: motivatsioon, treening Lisa kommentaarMiks jäävad paljud lootustandvad noored sportlaskarjääri lõpuni ainult lootustandvateks? On näha, et võimeid nagu oleks, aga kuidagi ei tule seda viimase nuki ületamist, et neid võimeid ka täiskasvanute hulgas tippspordis realisiseerida.
Juunioriaastad on rasked. Kooli lõpetamine ja sellest tulenev elurütmi ja võimaluste muutus (Eesti oludes – ravikindlustus!); sportlikus mõttes vajadus konkureerida mitte enam omavanustega, vaid sõna otseses mõttes kogu maailmaga. Ja nagu sellest veel vähe oleks: peatub loomulik füüsiline areng – keha on ennast täis kasvanud.
Noorsportlane areneb põhimõtteliselt treeningust hoolimata. Jah, vale treeninguga saab palju asju ära rikkuda ning õige treeninguga hoogu anda, kuid teatud vanuses on organismi loomulik areng treeningust märksa võimsam faktor. Selle pärast ongi spordis võistlusklassid vanuse, mitte treeningtundide või -kogemuse järgi – vanus ongi sportliku tulemuse ennustamisel kõige tähtsam tegur! Konkreetse noore edukus võrreldes teiste omavanustega sõltub küll juba treeningust, aga peamiselt võimetest ja arengutempost (kronoloogiline vanus vs bioloogiline vanus). Edasi räägime ainult neist, kes on väga heade sünnipärast võimetega, nö tippsportlase materjal.
Mõni noor areneb ühtlaselt – kogu aeg natuke, kuid enamasti tulevad sisse ka arenguhüpped, umbes nagu kasvuspurdidki. Lõppkokkuvõttes pole erilist vahet – kui üks väga võimas arengumootor, aeg, enam nii suurt efekti ei anna, tuleb hakata sihipäraselt treenima. Selleks pole aga noori tavaliselt ette valmistatud ja nad pole sellega harjunud – varem ju toimis, et lihtsalt tehti midagi ja muudkui mindi paremaks. Arenguhüppe korral isegi hiigelsammudega, nii et tekib petlik illusioon et maailma absoluutne tipp ongi väga lähedal: paar aastat veel ja ollaksegi kohal!
Selline loomulik areng aga teatud vanuses (~20) aeglustub märgatavalt. Sobimatu treeningu korral võib isegi tekkida taandareng. Psühholoogiliselt on seda väga raske taluda – oled “noor ja lootustandev”, aga kuidagi ei suuda neid lootusi õigustada. Ega keegi ei taha ju halvasti asju teha, tavaliselt lihtsalt ei teata paremini.
Nii et nagu iga senise jutu puhul jõuan ikka sportlaste harimiseni välja. Selleks “lapsepõlve lõppemiseks” on vaja sportlasi ette valmistada! Ning kui juba lapsepõlv läbi on, siis kõvasti toetada. Oskused iseseisvaks eluks a la sportlane: ajaplaneerimine, treeningute planeerimine ja analüüs, tugevate ja nõrkade külgede tundmine, psühholoogilised oskused (sh enesemotivatsioon ja eesmärgmistamine), toitumine, rahalised oskused. Füüsiline areng pole sugugi ainus, mis sel hetkel paugu saab, nagu alguses öeldud, muutub selles eas ka kogu üldine elukorraldus.
Seda kõike arvesse võttes pole eriti imekspandav, et vähesed selle pähkli läbi hammustavad. Tippu kipuvad jõudma need, kelle areng on olnud aeglane või võrdlemisi hiline, sest nad on harjunud vaeva nägema. Aga töötegemine on õnneks väga suures määrast õpitav, erinevalt näiteks maksimaalsest hapnikutarbimisest või lihaskiudude ehitusest. Nii et lootust siiski on. Ka “noortel ja lootustandvatel” ning isegi mitte enam nii noortel – tuleb vaid õiged nupud üles leida.
Maailmas läbilöömine
Postitatud: 25. okt. 2012 Filed under: sport | Tags: motivatsioon, treening Lisa kommentaarTähelepanu, järgev postitus sisaldab ainsat ja õiget edu valemit!
See oli juba mingi ennemuistne aeg (september), kui ühelt poolt kirjutas Peep Pahv Postimehes nö välismaale kaduvatest (pallimängu)talentidest ja teiselt poolt oli Õhtulehes ilus jutt Konstantin Vassiljevist. Lugude moraal oli mõlemal juhul sama – maailmas läbi löömiseks tuleb iseendaga kõvasti tööd teha. On lihtsalt vedamine, kui sulle sattub selline treener, kellel on:
- sinu võimetele vastav treeningplaan
- sinu iseloomule sobiv treeningmetoodika
- aega ja viitsimist sinuga tegeleda
Reaalsuses on hea, kui üks kolmestki olemas on – ja ülejäänuga tuleb ise hakkama saada. Jutt käib praegu peamiselt meeskonnaaladest, kus sportlane üldiselt treenerit ei vali, individuaalaladel saab ja tulebki treenerit vastavalt nendele kolmele tingimusele valida (lisandub veel majanduslik mõõde). Naiivne on arvata, et üks treener sobib alati ja kõigile, nagu mujalgi elus kehtib “kellele ema, kellel tütar”.
Minul on oma versioon, mis nende välismaale minejatega juhtub. Esiteks on nad Eestis nö lapstähed – andekad, tõenäoliselt varajase arenguga ning sattunud just õige treeneri käe alla – muidu andekus ei avaldukski. Kõik on seni läinud võrdlemisi lepase reega. Jah, nad on pingutatud ja teinud kõvasti tööd, aga läbinisti toetavas õhkkonnas. Välismaal on keerulisem: olmemured, millega seni vanemate tiiva all elanud noored pole kokku puutunudki. Keskkonnavahetus, võõrast keelest ja kultuurist tulenev stress. Enesemääratluse muutumine – suur kala väikses tiigis vs väike kala suures tiigis. Teistsugused treeningud, teistsugune taktika, teistsugune metoodika. Uus treener, kes 95% tõenäosusega ei ole sama sobiv. Kahtlustan ka seda, et mõnes kohas eeldataksegi, et igaüks teeb üldfüüsilise põhjaga iseseisvalt ja ühised treeningud on pigem eriala/meeskonnaspetsiifilised. Sellisel juhul pole üllatav, et noorsportlane kultuurišoki saab ja tulemused taandarenevad. Edasine sõltub asjaoludest – kas suudetakse ennast koguda ja oludega kohaneda ning kui kaua see aega võtab. Mõnel läheb see kiiremini, mõnel aeglasemalt, mõnel ei õnnestugi.
Lahenduseks oleks, kui treenerid rõhutaksid juba maast madalast iseseisva töö ja mõtlemise tähtsust. Siinkohal taandub kõik täiesti tavalisele pedagoogikale ja laias mõistes haridusele/haritusele. Kas õpetame ja kontrollime fakte (“õpikust leheküljed 110-115”) või õpetame mõtlema, nii et inimene ise loeb huviga mitte ainult need 6 lehekülge, vaid otsib ka kõikvõimalikku lisamaterjali, teeb endale põhjalikult selgeks ja annab seda ka teistele kirega edasi? Spordis võib treener öelda, et “jookse 10km” või siis selgitada, miks on vaja joosta ja kuidas see võistlustulemusele kaasa aitab. Loomulikult on teine variant alguses keerulisem, teatud vanuseni ja suure grupiga praktiliselt võimatu. Kui aga tegevus läheb juba tippspordisuunaliseks, on see hädavajalik. Minu visioonis peaks kõigil eesti koondise tasele sportlastel olema vähemalt I taseme treeneri kutsetunnistus – riiklik tõestus, et ta tõepoolest teab füsioloogia, spordi ja oma ala põhitõdesid. Muidugi kaasnevad mõtlema õpetamisega alati omad ohud, näiteks hakataksegi ise mõtlema ja mis veel hullem, küsimusi küsima;) Mitte kõik treenerid (õpetajad, inimesed jne) ei tule sellega toime, vaid võtavad seda autoriteedis kahtlemisena. Autoritaarse stiili puhul tähendab see muidugi katastroofi. Et mitte filosoofiliseks kätte minna ütlen lühidalt, et üksi juhtimis/treening/õpetamismetoodika ei ole põhialustes vale, küsimus on situatsiooni ja inimestega sobivuses.
Iseseisev töö ei ole aga üldse nii lihtne, kui tundub. Käed püsti, kes kooliajal tõepoolest kodus jooksvalt ja süsteemselt õppisid? Spordis ainult eksamiks õppimisega ei pääse, selle nimi on ületreening. Tulemuslik on ainult järjepidev töö endaga, mis nõuab kõvasti motivatsiooni, aga ka oskusi. Õpioskused, tööharjumus, nimeta kuidas tahes. Kombinatsioon võimed x motivatsioon x tööharjumus ongi edu valem. Kui esimene on rohkem kaasa antud (kasvõi kehaehitus), siis kaks viimast neist on suuresti õpitavad ja arendatavad.
Olla tippsportlane
Postitatud: 16. juuli 2012 Filed under: sport | Tags: eesmärgid, motivatsioon, suhtumine 1 kommentaarMida reaalselt tähendab olla tippsportlane, olla maailma tipus? Maailma tipus olevateks loen mina sportlasi, kes on stabiilselt arvestatav jõud – pidevalt pildis. Miks ma sellisel teemal sõna võtta julgen? Omal alal olen mina Eestis ainuke, kes on viimasel 20 aastal maailma tippu jõudnud.
Halb uudis on see, et aja ja koha mõttes ei ole kellelgi siin eriti vedanud – väline seis ei ole hea: pole vahendeid, pole traditsioone, pole süsteemi.
Hea uudis on see, et see takistus on ületatav ja füüsiliste eelduste poolest on kõik siit võimelised tippu jõudma – küsimus on ainult selles, kuidas eeldusi ära kasutada.
Minu hapnikutarbimine on ~58, ventilatsioon alla 100, hemoglobiin ~130, nö rahvuslik tase. Peamised eeldused on kahe kõrva vahel – koordinatsioon (tehnika + kiirus) ja erakordne õppimisvõime.
Küsimus ongi selles, kuidas te suudate ära kasutada oma isiklikke võimed ja arendada nende põhjal oskused, mis suudavad üles kaaluda selle, et tugistruktuur puudub (tuntud ka kui sitast saia tegemine).
Võtmesõna – pidev areng.
Käin trennis/teen sporti – ema käsib/tore seltskond/rahuolu liikumisest – puuduvad sportlikud eesmärgid, treening või sport on asi iseeneses
Teen trenni – mul on sportlikud eesmärgid, treening on vahend nendeni jõudmiseks
Olen professionaalne sportlane – sport on minu peamine tegevusala, muutus enese defineerimises. Õpilane/üliõpilane -> sportlane. Põhitöö.
Olen tippsportlane – kõik muu on allutatud sportlikele eesmärkidele, muutus tegevusest (sport on minu töö, midagi mis ma teen) olemusele (ei ole võimalik tõmmata piiri isiku ja spordi vahele), kvalitatiivne muutus. Palgatöö vs eraettevõtlus – tööpäev ei lõppe kunagi.
Väga suur ja oluline muutus, mõttemaailma muutus (moodsad sõnad – paradigma muutus).
Leia pildilt kass (vihje – paremal keskel). Kui oled korra seda näinud, siis näed ka edaspidi.
Pilt ei muutunud, maailm ei muutunud, sinu vaatenurk muutus!
See on lihtsalt tore pilt.
Väga suur osa sportlasi ei jõua kunagi tippsportlase tasemeni:
Ei saada aru või ei teata, et see tase on olemas ning et tippu jõudmiseks on see areng vajalik. Ei teatagi, et pildil peab kass olema; arvatakse, et piisav on olla professionaal ja muul ajal lihtsalt lahe säga.
Ei viitsita või ei julgeta teatud asju teha – tihti ebameeldivad tegevused. Eeskujud, õigemini nende puudumine – suurem osa Eesti sportlasi ei jõua tippsportlase tasemel, massist ei taheta erineda (vrdl koolis head õpilased).
Seega, on vaja kahte asja – teadlikkust, mida teha ja pühendumist, et see asi ära teha.
Kokku saamegi teadliku pühendumise, mis minu arvates ongi võti tippsporti. Ülejäänud asjad tulevad niigi (enamasti).
If there’s a will, there’s a way.
Kuhu ma jõuda tahan, kes ma olla tahan?
Mida mina tegelikult tahan?
Mida – mis see on, kuidas ma ära tunnen (Pipi otsib spunki – jube raske on midagi üles leida, kui sa ei tea, mis see on)
Mina – mitte treener, mitte maailm
Tegelikult – miks (au ja kuulsus, võidutahe, raha, isiklik areng)
Tahan – see on otsustuse koht – jah, ma tõesti tahan seda ja olen valmis pühenduma.
Praegune olukord: kus ma olen, kes ma olen?
Võrdlus eesmärgiga: mis on olemas, mis on puudu, mida on vaja muuta?
Tegevusplaan – kuidas jõuda sealt, kus ma olen, sinna, kus ma olla tahan.
Kuidas saada sellest, kes ma praegu olen, selleks, kes ma olla tahan.
Ja plaan on vaja ellu viia, see on see koht, kus pühendumine mängu tuleb.
Kui üks kolmest on valesti määratud, siis ei jõuta kohale.
Variatsioon nr. 1
Eesmärk on ebaselge. Kui sa ei tea, kuhu sa minna tahad, siis sobib sulle iga tee. Samuti pole sul aimu, kui sa kohal oled.
Variatsioon 2.
Praegune olukord valesti hinnatud. On suur vahe, kas hakata minema Tallinna Tartust või Helsingist. Eesmärk on sama, tee täiesti erinev. Kui me arvame, et oleme Tartus, aga tegelikult oleme Helsingis, siis minema hakates ei jõua me kuidagi Tallinna.
Variatsioon 3.
Puudulik plaan või tegutsemine, ei viida plaani lõpuni ellu. Sama Tartu-Tallinn näide: alguses on plaan minna suurt maanteed pidi, siis Põltsamaa kandis mõtled, et läheks hoopis Piibe maantee kaudu, siis Väike-Maarjas leiad, et ei, suur maantee oli ikka parem, siis leiad, et tegelikult võiks hoopis Pärnu minna… Võib-olla jõuadki sihtkohta, aga kolepalju läheb aega.
Veelkord: kus ma olen, kuhu ma jõuda tahan, kuidas ma sinna jõuan.
Reaalsuses ei ole see muidugi mingi ühekordne ja kindel asi, vaid siin on mitu tasandit, iga tasandi eesmärgid ja tegevusplaan on erineva detailsusega.
Kõigepealt on suur abstraktne, pikaajaline plaan – tahan saada olümpiavõitjaks (2018). Häda on aga selles, et see on nii kauge, et jube raske on tegevuskava paika panna ja üleüldse on see nii kaugel (kes alustab õppimisega aegsasti ja saab enne tähtaega valmis?)
Igaks tasandiks on omad eesmärgid, iga tegevuplaan on erineva täpsusega:
suur eesmärk – aasta – treeningtsükkel – kuu – nädal – päev – iga tund – iga tegevus!
Regulaarselt tuleb üle vaadata, kas me oleme õigel teel – st kas tegevusplaan vastab eesmärgile ja hetkeseisule. Aga mitte liiga sageli, st aasta plaani pole mõtet iga päev üle vaadata, aga iga treeningtsükli järel peaks.
Teadlikkuse kõrgeim aste: iga tegevus on mõttega, iga tegevus on üks pusletükk, mis viib mind lähemale suurele eesmärgile.
Olla tippsportlane tähendabki seda, et iga sinu tegevus on suunatud suurele eesmärgile.
Kuidas see, mis ma teen, aitab kaasa minu suurele eesmärgile?
Kas on midagi muud, mille tegemine oleks mõistlikum? Pühendumine – isegi kui ei ole meeldiv, teen selle ära!
Vahel on ka vaja puhata ja ennast lõdvaks lasta!
Oluline – iga treeningu ja võistluse eesmärgid (eesmärgistamine on juba iseenesest väärt oskus, aga see on pikem ja omaette jutt).
Nüüd võib tunduda, et kõik on jube keeruline, kogu aeg peab ainult spordile mõtlema ja treenima? Ei pea ja ei tohi.
Nautige sporti ja elu, see on käsk!
Inimene peab olema tasakaalus – piisavalt raskeid hetki ja piisavat ka meelelahutust.
Tegelikult aitab teadlik pühendumine kaasa ka nautimisele. Kui ma olen teinud oma otsused teadlikult, olen teinud kõik endast oleneva, siis on mul süda kerge – jääb üle ainult nautida, võtta hetkest viimast.
Sa ei saa teada seda, mida sa ei tea. Oleks ja poleks ei loe. Kui sa tegid teadliku otsuse, siis oli see hetke parim otsus, mida sa tegid ja sa ei saanud paremini teha. Läks halvasti – teine kord teed paremini.
Vahel on vaja ka pilk spordirajalt kõrgemale tõsta – elu on ilus, eriti sport.
Kellele on vaja sportlasi?
Postitatud: 9. juuli 2012 Filed under: sport | Tags: motivatsioon, raha Lisa kommentaarAnonüümne netikommentaator võtab tippspordi kokku kui „maksumaksja raha raiskamise“ ja soovitab kõigil sportlastel „tootvale tööle minna“. Ega ta väga valesti situatsiooni ei hindagi, mingit väärtust sportlane ei tooda, peamiselt rahuldab iseenda mingit salajast sisemist egomaniakaalset saavutus- ja üleolekuvajadust, kõrvalproduktina kaasneb meelelahutus massidele*. Kes siis ikkagi selle lõbu eest maksma peaks?
Mõned spordialad on enda meelelahutuslikust funktsioonist väga hästi aru saanud, turumajandusega kohanenud ning omavad üsna vähe ühist Pierre de Coubertini arusaamadega spordist. Wrestling on äärmuslik näide sportlikust meelelahutusest, aga ka NBA, NFL ja muud N-algusega liigad, golf, jalgpall, tennis – kõigepealt äri ja meelelahutus, seejärel sport. Isegi sellisel maailma mastaabis marginaalsel alal kui laskesuusatamine otsustab peamiselt televaataja, millal ja mis alal starditakse. Ajad on muutunud, kombed mitte, jätkuvalt on meil pööbel ja gladiaatorid.
Sportlane ei taha aga olla gladiaator, pelk meelelahutaja. Sportlane näeb ennast kui teadlast, pioneeri, maadeavastajat, kes üritab nihutada inimvõimete piire – ja loomulikult ka teistele sealjuures pähe teha, olla kõiges esimene. Selles mõttes sportlane ei eksigi, et suured avastused on alati tehtud isiklikust huvist, tahtmisest midagi ära teha, korda saata. Ja nii nagu esmapilgul tundub, et teadlaste suurtest avastustest pole kasu midagi (mitu korda päevas sina relatiivsusteooriat rakendad? Uuema näitena loomulikult Higgsi boson), näivad ka sportlased olevat tühikargajad, kes rohkem üksteisele õlale patsutavad ja muule maailmale kasu ei too.
Tõesti? Palju on väärt eeskuju? Mitte ainult sportima innustades, kuigi ka kehalise aktiivsus kasulikkust on raske alahinnata, vaid eeskuju, et pühendudes, harjutades ja pingutades on võimalik midagi korda saata. Igas eluvaldkonnas, iga päev.
Loomulikult ongi sportlast vaja peamiselt iseendale. Seejärel aga kõigile teistele, kes tahavad kasvada, areneda ja endast märgi maha jätta.
*Siit ka põhjus, miks sport on kultuuriministeeriumi alluvuses – ka kunstnik, kirjanik, laulja ja näitleja teevad „oma asja“ peamiselt siiski seetõttu, et neil on sisemine vajadus seda teha. Või näidake mulle näitlejat, kellele ei meeldi laval olla, aga suurest missioonitundest tutvustada rahvale kõrget kultuuri ja noorsugu inspireerida ja üleüldse maailma parandada on sunnitud siiski seda tegema. Ega vist.
Elu mitme külje pealt 