Hinnates tundmatut

Postitatud: 5. juuli 2014 | Autor: | Filed under: tarkvara | Tags: , | Lisa kommentaar

Eluline probleem tänapäeva Eesti tarkvaraarenduses: “Meil on vaja lisada süsteemile BDOC tugi nii lugemiseks kui ka loomisel. Kaua selleks läheb?”. “Eee… misasi see BDOC on? Kaks päeva? Kaks nädalat? Kaks kuud?”. Ehk siis vahel (või siis üsna tihti) tuleb ette olukordi, kus meile visatakse ette mingi uus tehnoloogia, tundmatu probleem või lihtsalt üks hiiglasuur tükk (“Vajalik aruandemoodul” – heal juhul järgneb sellele 20 lehekülge mingisugusel tasemel nõudeid või kirjeldust). Sellisele asjale on väga lihtne anda kiire ja täpne hinnang, mis ei pea absoluutselt vett (vt ka “Mis on Peipsi järve ruumala?” jms @Targo tarkvara ). Kui aga sõber klient või kallis projektijuht tahab pisut reaalsemaid vastuseid, siis tuleb enne hinnangu andmist pisut eeltööd teha.

Kui meile visatakse ette meile tundmatu küsimus või probleem, siis sõltuvalt detailsuse tasemest on meil neli eeltöö varianti:

  • Eelanalüüs
  • Uuring (research)
  • Väljalöök (spike)
  • Trasseer (tracer, tracer bullet)

Eelanalüüs

Kui probleemi kirjeldus on väga hägus, nii et ei ole täpselt aru saada, milles üldse probleem on ja mida tegelikult vaja on, siis lendab peale analüütik ja teeb eelanalüüsi. Eelanalüüsi mõte on jõuda probleemi tuumani ja kirjeldada lahendus vähemalt kasutajaloo/kasutusloo/sooviloo (User Story, need on näited eestikeelsetest vastetest) tasemel, samuti tuvastada olulised tehnilised kitsendused-vajadused (riistvara, liidesed jms).

Uuring

Kui probleem on enam-vähem selge, aga tehniliste lahendusviiside kohta pole jätkuvalt kellelgi aimu, siis tuleb ilmselt asja pisut uurida. Tüüpiline uuring tähendab otsingumootorite, foorumite ja isikliku kontaktvõrgustiku kammimist – kas kellelgi on olnud sarnane probleem ja mida nad selle lahendamiseks teinud on? Tüüpilised näited on mingite uute komponentide lisamine – otsinguserver, tekstituvastus, arhiivimoodul, andmalaod ja äriintelligents. Uuringu järgselt peaksime teadma, milliste vahenditega me probleemi lahendame.

Väljalöök (spike)

Ma olen väga solvunud, et niivõrd olulisele agiilse arenduse terminile ei ole eestikeelset vastet! Seega kasutan elektrotehnilist terminit. Igatahes – kui meil on teada probleem ning enam-vähem ka lahendusviis või -vahend, siis see ei tähenda veel, et me oskaksime lahenduse sobivust tegelikult ka hinnata. Väljalöök on põhimõtteliselt tehniline prototüüp (proof of concept – jälle, mis on vaste?). See on see koht, kus kirjutatakse koodi – mis küll hiljem ära visatakse. Põhimõtteliselt proovitakse järgi, kas valitud lahendus sobib probleemi lahendamiseks – torgitakse keerulisemaid liideseid; tehakse algelised koormustestid vms. Väljalöök ütleb – jah, pakutud lahendus teeb seda, mis meil vaja on. Nagu kasututajaliidese prototüüp, on ka väljalöögi kood mõeldud äraviskamiseks (praktikas – keeruline). Väljalöögi näide on põhimõtteliselt debugimine vea olemuse teadasaamiseks või käsitsi tehtud andmebaasipäringud.

Trasseer (tracer bullet, teine link)

Vt eelmise lõigu esimest lauset. Seekord kasutame sõjandusterminit. Trasseer on mingi kitsa osa toodangukvaliteedile vastavalt realiseerimine. Trasseeri järel teame, mille pihta me laseme ja kaugel me märgist oleme. Ehk näeme ära, milliseid teisi komponente muudatus puudutab ja kui suured need muudatused tegelikult on. Pärast trasseeri peaks olema disain selge, tehnilised ülesanded fikseeritud ja põhimõtteliselt jääb ainult koodi kirjutamise vaev. Trasseeri saab kasutada ka toodangus – näide kuulsusrikka analüüsimooduli puhul võiks olla üks enamkasutatav raport.

Nagu eelnevast jutust järeldada võib, suudame algsele hägusale probleemile viisakaid hinnanguid anda alles pärast trasseeri. Arendajad võivad nüüd lugemise pooleli jätta ja järgmisel korral BDOC-küsimusele rahulikult vastata “Ma ei oska praegu vastata, aga kui ma seda ühe päeva uurin, siis juba oskan”.

Nendel, kes allkirju jahivad või oma sajalisi luhvitama peavad, tekivad kindlasti küsimused “Kes selle kõik kinni maksab?” ja “Millal ikkagi valmis saab?”.

Teine küsimus on lihtsam. Tavaliselt eraldatakse sellistele eeltöödele kindel aeg, ajakarbistamine või ajalahterdamine (timeboxing) on asja nimi. Ehk siis antakse ette mingi piiratud aeg, mis ülesandele kulutada. Planeerimise (ja näiteks scrumi) mõttes on tegu täiesti tavalise ülesandega – kuluvat aega on kogemusele tuginedes täiesti võimalik hinnata, ülesande realiseerimist saab planeerida ja lõpus hinnata, kas on tehtud või mitte. Pärast seda suudame järgmisele etapile anda juba märksa täpsema hinnangu. Scrumis võib selliseid uurimisi planeerida sprintidesse või lihtsalt eraldada sprindi lõpus mingi aja, et järgmise sprindi ülesandeid täpsustada. Reaalsete projektide puhul (ideaal-maailmas) peaks kõik selle läbi tegema enne kliendile tähtaegade või mahuhinnangute andmist. Aga vaata ka järgmine lõik.

Kogu see eelanalüüs-uurimine-väljalöök-trasseer võib kulutada märkimisväärselt aega (=raha) ja samas on nagu väga vähe reaalseid tulemusi. Ainult trasseer on päriselt ka kasutatav, aga see võib olla ka ainult murdosa kogu lahendusest. Rahanumbrite vaates tegeleb arendaja tundide-päevade kaupa lihtsalt mingi voodooga – öelgu kohe oma hinnang ära, veel parem – tehku lahendus ka kohe ära, kui keeruline see ikka olla saab??? Ideaalmaailmas käivad aga raha ja mõistus käsikäes ja kõik need kirjeldatud tegevused suurendavad tõenäosust, et klient saab ka selle, mida tegelikult vaja on. Kogu tarkvara-arenduse teooria korrutab “mida varem viga avastatakse, seda odavam on parandamine”. Kaks päeva midagi lihtsalt uurida on tundub päris pikk aeg, aga kui alternatiiv on kaks nädalat arendada ja siis avastada, et “nii ikka ei saa”, siis võib-olla ikka tasub uurida (Einsteini arvamus). Uurimisele kulutatud aeg ei ole kunagi mõttetu, see on rubriigist “töötame targemini, mitte rohkem”. Iseasi on selleks reaalselt ka aja leidmine ja eraldamine, kuna

  1. tavaliselt on tähtaegadega jube kiire
  2. klient maksab töötava tarkvara eest

Tark klient tellib ja maksab muidugi ka uurimise eest, sest ta saab aru, et lõppkokkuvõttes maksab ta siis vähem. Mitte-nii-targa kliendi puhul peab kallis projektijuht mingeid muid kavalusi välja mõtlema, näiteks arveldama järgmise kuu arenduste uurimised eelmise kuu realisatsiooni sisse või midagi muud taolist. Fikseeritud hinna, tähtaja ja skoobiga projektide puhul (näiteks riigihanked) on lugu keerulisem ja üleüldse tuleks sellistest projektidest karjudes kaugemale joosta, aga ka siin on lõppkokkuvõttes odavam kulutada aega uurimisele, kui hiljem ägada ebareaalsete ajahinnangute ikkes.

Head uurimist!

Inspiratsioon:
Chris Sterling – Managing Software Debt: Building for Inevitable Change (Agile Software Development Series)

Research, Spikes, Tracer Bullets, Oh My!

 

Tehniline võlg ja tema intressid

Postitatud: 28. mai 2014 | Autor: | Filed under: tarkvara | Tags: | Lisa kommentaar

Intelligentsed inimesed saavad üldiselt võla ja laenu põhimõttest päris hästi aru – saan praegu palju raha, hiljem maksan rohkem raha tagasi. Ilmselgelt on selline tegevus kõige kasu(m)likum laenu andjale (pangad, eksole:)), kuid teatud tingimustel ka laenajale. Lihtsustatult – laenu on mõtet võtta siis, kui see aitab sul tulevikus rohkem teenida või vähem kulutada.

Tarkvaraarenduses on kasutusel termin tehniline võlg (Wikipedia, Martin Fowler), mis on põhimõtteliselt laen tulevase produktiivsuse/tootlikkusse arvelt. See tähendab, et praegu toodan ühes ajaühikus hästi palju uut funktsionaalsust, hiljem toodan vähem, sest tegelen hoopis varem realiseeritud asjade parandamisega. Võrreldes rahaga on tarkvara tootmise produktiivsus aga suhteline ja mittemõõdetav (Martin Fowler ja technicaldebt.com), mis ajab asja mõnevõrra keerulisemaks. Teatud tingimustel võib produktiivsust ka rahaga mõõta – kui tiim, mis alguses teenis korralikku kasumit muutub pealtnäha põhjuseta vähem kasumlikuks, siis tõenäoliselt võeti millalgi tehnilist laenu (tekkis tehniline võlg) ja nüüd makstakse intresse. Kahjumisse keeramine tähendab, et inkasso tuli ukse taha ka põhiosa välja nõudma.

Tehnilise võla alla käib kõik, mis muudab uute asjade lisamise või süsteemi käigushoidmise järjest kulukamaks/aeglasemaks, näiteks:

Võlg Intressid
lihtsalt halb kood koodist arusaamine nõuab suurt pingutust, muutmisel ootamatud regressioonid
ebapiisav kvaliteet suur osa aega ja energiat läheb vigade parandamisele
sobimatu arhitektuur / suur keerukus sisemine arhitektuuri ei toeta enam edasi arendamist, väike muudatus nõuab fundamentaalseid muudatusi
build’i ja paigalduse keerukus uued paigaldused on mitmenädalased ettevõtmised, sest on palju eel- ja järeltingimusi, et süsteem tööle hakkaks
jagamata teadmus õppimiskõver – mõne süsteemi osa kohta ei tea keegi, kuidas see toimib (Ants teadis, aga ta enam ei tööta meil…)

Ilmselgelt pole see jaotus lõplik ja need kõik omavahel tihedalt seotud, aga soojenduseks käib küll.

Kuidas võlg tekib? Põhjuseid on palju, kuid jagaks need neljaks:

Põhjus Lühidalt Kuidas tekib tarkvaramaailmas? Vaste “päris maailmas”
teadlik risk investeering – oodatav kasu ületab intresse lepinguliste kohustuste täitmiseks (leppetrahvid) või turueelise saamiseks (kiire prototüüp) planeeritud investeeringud
teadmatus ei teata ega osata paremini algaja programmeerija teebki imelikke asju “väikses kirjas tekst” näiteks krediitkaardilepingul
hoolimatus ei huvita arendaja, analüütik või testija, kes vaatab ainult oma kitsast pilti – “mina saan oma linnukese kirja, pärast tulgu või veeuputus” “peaasi, et praegu palju raha on, küll kuidagi tagasi maksan (veel parem – keegi teine maksab)”
tähtajad lihtsalt on vaja asi kindlaks ajaks ära teha lepingust tulevad tähtajad või kindla hinnaga tööd ootamatud väljaminekud või ootamatult vähenenud sissetulekud

Esimene on mõistlik, kuid ei tohi unustada, et võlg on võõra oma ja mida varem tagasi maksta, seda parem (liitintress!).

Teine on väikestes kogustes paratamatu – keegi ei sünni targana. Siia alla käivad ka pisemad hooletusvead. Seda aitavad vältida näiteks koodiülevaatused, staatilised analüsaatorid ja kõige rohkem hariv kirjandus. Enamasti on tegemist probleemiga, mida on üsna lihtne kontrolli all hoida ja ajapikku jääb seda vähemaks.

Kolmas on puhtalt pahatahtlik. Jaole saada aitavad samad meetmed, mis teadmatuse puhulgi, kuid aeg seda viga ei paranda. Kui teil sellised “sõbrad” tööl on, siis ilmselt pole vaenlasi vajagi. Soovitan tõsist südamest- südamesse vestlust või eriala vahetust (näiteks juristiks või poliitikuks).

Neljas on kõige salakavalam ja kõige levinum. Tihtipeale maskeerib ta ennast esimeseks, kuid seejärel “unustatakse” võlg ära ning tulevad juba uued tähtajad. Samuti kiputakse just tähtaegade puhul esimesena ohvriks tooma “mitteproduktiivsed” tegevused nagu koodiülevaatused, refaktoreerimine, automatiseerimine, koolitused jms, mis tekitavad hiilgava võimaluse teisele ja kolmandale kategooriale. Teoorias on vältimine muidugi lihtne – tuleb planeerida realistlikud tähtajad! Praktikas on tarkvaraarenduse täpne planeerimine segu raketiteadusest, peenest psühholoogiast, OCD-st ja nunnudest kassipoegadest. Väikelapsed ja Kettamaailma jumalad tulevad esimesena meelde – planeeri mis sa planeerid, lõpptulemuseks võib vabalt olla ka 42.

Ei, tegelikult saab ka tarkvaraarendust üsna täpselt planeerida ning tulebki. Detailid on juba teine ja hoopis pikem jutt, aga näpunäiteid ikkagi:

  • arvesta süsteemi loomulikku riknemist – tarkvara allub termodünaamika teisele seadusele:). Ehk lihtsustatult – et tarkvara oleks sisemiselt korras, tuleb selle nimel pidevalt tegutseda. Siia alla käib refaktoreerimine, arhitektuuri korrastamine, automatiseerimine, samuti dokumentatsiooni ajakohasena hoidmine. See aeg tuleb arendusse sisse planeerida. Kliendile selle aja maha müümine on muidugi kunst.
  • pane tähele väikseid märke – kui arenduste kiirus vaikselt kukub või live-toe koormus tõuseb, siis see võib olla märk tehnilisest võlast.
  • iga ajaline surve tekitab tehnilist võlga – kui tiim peab tähtajaks tarnima, siis tuleb järgmine tsükkel planeerida väiksema koormusega, sest tuleb maksta intresse ning soovitav oleks ka põhiosa tagasi maksta.
  • usalda arendajaid – kui arendaja ütleb, et korralikult tegemine võtab x tundi, siis võtabki (või kauem). Kui survestada lühema aja peale (nt y tundi), siis tuleb see hiljem ümber teha ja aega läheb x-y/2+n tundi, kus n suureneb vastavalt sellele, kui palju hiljem see ümber tehakse.
  • kui miski on liiga ilus, et olla tõsi, siis ilmselt nii ongi – kui tundub, et tiim liigub üle ootuste hästi, siis tõenäoliselt võetakse vaikselt kvaliteedi arvelt laenu.
  • arvesta liitintresse – hilisem tagasimaksmine on märksa kulukam. Samuti võib võla ignoreerimisel minna pankrotti – ühtegi uut arendust ei ole võimalik teha ilma aeganõudvate parandusteta, kuid selleks ei ole raha/aega.

Lõpetuseks temaatiline laul – Eestimaa on võlgu (parafraseerime – tarkvara on võlgu).

Vaata ka:

Ärkamise jutt

Postitatud: 12. apr. 2014 | Autor: | Filed under: sport | Tags: , | Lisa kommentaar

Mina ise olen vilets magaja: mul on õhtul raske magama jääda, ilma ärkamiseta hommikuni magatud öö on suur võit ning hommikul ärkan 6-7 ajal tavaliselt ilma äratuskellata – sõltumata magamamineku ajast. Kui suvel päike tuppa paistab, võin ärgata ka näiteks 4-5 ajal. Aga on ka inimesi, kes on võimelised magama igal ajal ja igast asendist, paistku päike otse silma sisse või harjutagu naaber trompetit. Kuigi mulle tundub selline omadus ühe ihaldusväärse supervõimena, tuleb tunnistada, et see võib olla paras nuhtlus, eriti kui magatakse ka siis, kui peaks üleval olema.

Kuldmagajaid peetakse või nad ka on öökulli-tüüpi – mis tähendab, et neil võtab melatoniini tootmine ja tootmise lakkamine pisut aega. Meeldetuletuseks – melatoniin on see hormoon, mis paneb meid unisena tundma ning mida toodetakse päevavalguse puudumisel. Kui lõokese-tüüpi inimestel käib asi kiiresti – päike loojub, tuleb unisus, päike tõuseb, uni läinud, siis öökullid on veidi pikema vinnaga või siis üleüldse päevavalguse suhtes üsna tundetud. Kui päevavalgust pole , siis läheb inimene üle 25-tunnisele päevarütmile ja ka kuldmagajad suunduvad sinnapoole. Tekib selline huvitav tsükkel: õhtuti ollakse aktiivsed, järgmisse päeva magatakse sisse, seejärel on õhtul energiat palju ja minnakse veel pisut hiljem magama ja ärgatakse jällegi hiljem jne jne. Seega peavad ka kuldmagajad oma unerežiimi jälgima, et päeva ja ööd mitte päris sassi ajada. (Lõbus fakt – melatoniini tootmine algad kuskil 3 elukuul. Nii et vastsündinud ei jaga ööst ega päevast midagi ja magavad siis, kui pähe tuleb. Siinkohal tervitan kõiki värskeid lapsevanemaid, kelle jaoks see fakt võib-olla nii lõbus ei ole).

Kuidas kuldmagaja maast lahti saada:

  • maga piisavalt ehk mine õigel ajal magama. Ja nii nädal aega järjest. Kuidas õhtul õigel ajal (loe: varem) magama jääda, seda vaata eelmisest jutust.
  • tekita endale valgus. Kas siis spetsiaalne lamp või kui see kaasmagajatele probleeme ei tekita, siis jäta kardinad lahti. Eesti oludes toimib see trikk muidugi ainult suvel.
  • on igasugu toredaid äppe ja vidinaid, mis mõõdavad sinu unerütmi ja äratavad su just siis üles, kui uni ongi kõige ärksam. Ise pole kasutanud, aga väidetavalt töötavad.
  • tee ärkamine meeldivaks. Pane mängima lemmiklugu, premeeri ennast millegi mõnusaga. Väldi stressi – pane asjad eelmisel õhtul valmis, nii et pole vaja muretseda. Kui oled aeglane ärkaja, siis ärka varem, nii et sul ei ole vaja rapsida. Mõte on selles, et hommikul silmi avades ei oleks vajadust kohe millegi rohkem või vähem ebameeldivaga tegeleda.
  • ärata ennast üles. Ringuta, võimle, tee hingamisharjutusi, ava aken. Joo kohvi, söö midagi valgurikast.

Ilusaid hommikuid!

Unejutt

Postitatud: 31. märts 2014 | Autor: | Filed under: sport | Tags: , | 1 kommentaar

Kuigi teadlased ei ole päris täpselt seni aru saanud, miks me magame, siis igal juhul ollakse ühel nõul – magada on vaja. Unepuudusel on tõsised tagajärjed nii pikas kui ka lühikeses perspektiivis. Lühikeses perspektiivis – unisus, keskendumishäired, mäluprobleemid, reaktsiooniaja pikenemine. Pikemas perspektiivis kõik õudused alates kehakaalu tõusust ja hallutsinatsioonidest kuni eluaja lühenemiseni välja.

Üldiselt teavad kõik, et:

  • magada on vaja 7-9 tundi igal ööl
  • kasulik on minna magama ja ärgata iga päev samal ajal
  • öösel tuleb magada ja päeval üleval olla

Internet ja ajakirjad on vastavaid artikleid täis, näiteks Hea uni, hea tervis, Uni (TÜ Kliinikum), Uni on tervisliku eluviisi oluline osa, samuti kõikvõimalikke nõuandeid, kuidas paremini magada. Karm reaalsus aga ütleb, et me magame järjest vähem ja halvemini.

Lihtne valem: Uneaeg = Ärkamise aeg – Uinumise aeg

Ärkamise aeg on tavaliselt fikseeritud – töö, kool jms kohustused. Varase ärkamise üle võib küll kurta, aga praktikas on selle muutmiseks üsna piiratud vahendid. Nii et uneaja pikendamiseks on vaja varem magama minna. Jällegi – öelda on seda väga lihtne, aga teostada üsna keeruline, sest nii huvitav on! Mäletate, kui lapsena ei tahtnud üldse magama minna, sest suured inimesed jäid veel rääkima ja raudselt juhtub just siis midagi eriti põnevat? Põhimõtteliselt käituvad tänapäeva täiskasvanud samamoodi. Kogu aeg on midagi teha, pidevalt tuleb uut infot, millega peab tegelema. Telekas, arvuti, teised inimesed – infovool, mida ei raatsi katkestada ja märkamatult ongi kell 1 öösel. Aga kaheksast peab juba tööl-koolis olema… Mõned soovitused, kuidass õhtul varem magama saada ja jääda:

  • Tõuse õigel ajal. Kell 12 tõustes on üsna vähe tõenäosust kell 22 magama jääda, kui just kõik see aeg rasket füüsilist tööd ei tee.
  • Füüsiline koormus/värske õhk. Üldiselt peaks liikuma kogu päeva jooksul. Enne magamaminekut rasket trenni teha ei soovita, aga värskes õhus viibimine teeb ainult head. Jalutamine, väike rattasõit, suvel ujumine, aiatööd.
  • Kaks tundi enne magamaminekut on helendavad ekraanid ja suured emotsioonid out. See tähendab arvuti ja telekas kinni, põnev juturaamat samuti. See on kõige raskem, sest alguses tundub, et ei olegi nagu midagi teha, igav on. Alternatiivtegevused – jalutuskäigud, lauamängud, (igavam) raamat, kallimale massaaž või midagi kasulikku – näiteks koristamine. Või järgmise hommiku ettevalmistamine, et ärkamine lihtsamalt läheks.
  • Söömine ja joomine. Suurem söök võiks olla 3-4 tundi enne uinumist, hiljem võib midagi näksida. Kohvi, must tee, šokolaad ja muud ergutid ka maha. Lõpuks on õhtul juba piisavalt igav ning kõht ka kergelt tühi, nii et kõige targem ongi magama minna:)
  • Magamistuba piisavalt pime, vaikne ja jahe ning värske õhuga. Ehk siis segajad välja.
  • Õpi mõtteid kontrollima. Tihti ei jää me magama seetõttu, et pea on mõtteid täis. Rahunemisele aitab kaasa info piiramine (vt 3 punkt), aga alati see ei aita. Oskus muresid ignoreerida ja mõtteid välja lülitada on väga kasulik, aga see on terve teadus.

Alguses on kõik see raske ja kindlasti stressirikas, sest põhimõtteliselt tuleb kõiki harjumusi muuta, peamiselt pean silmas televiisorit ja söömist. See nüüd ei tähenda, et aegajalt ei võiks õhtuti kauem üleval olla, aga olen tähele pannud, et kui suurem osa ajast on kindel režiim, tulevad keha ja vaim ka režiimi rikkumistega paremini toime. Muuseas, kõik need soovitused kehtivad ka/eriti lastele.

Erimärkus vaimse töö tegijatele/lapsevanematele, kes ütlevad, et öö on see aeg, kus nad saavad rahus ja vaikuses omaette olla, mõelda ja muidu produktiivsed olla – hommikud on selles mõttes veel paremad. Vanarahvas juba ütles, et hommik on õhtust targem. Varahommikud on vaiksed, pea on selge ning segajaid vähe, kui linnulaul ja päiksetõus välja jätta. Ja oh seda rõõmu, kui kell on alles 8, aga juba on midagi head/suurt/kasulikku ära tehtud.

Head ööd ja veel paremat hommikut!

Olümpiamedal kui doktoritöö

Postitatud: 26. märts 2014 | Autor: | Filed under: sport | Tags: , | Lisa kommentaar

Lasteaias on igal rühmal omad kindlad kasvatajad, kes hoolitsevad rühma eest päev läbi. Eraldi võivad olla liikumis- ja muusikaõpetajad, aga üldiselt on ikkagi omad kasvatajad, kes rühma “suureks” kasvatavad. Algkoolis veedetakse jätkuvalt suurem osa ajast klassiõpetajaga, üksikud tunnid on teiste õpetajatega (kehaline kasvatus, muusika, kunstiõpetus). Põhi- ja keskkoolis on klassijuhataja pigem tugiisikuks, õppeainete jaoks on juba eraldi õpetajad – ka nemad spetsialiseeruvad. Olulisemaks muutuvad klassivanemad, tuutorid – põhimõtteliselt võimekamad kolleegid. Ülikoolis tänapäeval kursusejuhatajat kui sellist ei ole. On tuutorid, erialajuhendajad ning hiljemalt bakalaureusetöö ajaks peab iga üliõpilane valima endale isikliku juhendaja – vastavalt oma kitsamatele eelistustele. Magistri- ja doktoriõppe ajal on juhendajad juba kohustuslikud. Neid võib olla mitu ning ka teistest ülikoolidest kaugelt-kaugelt maalt. Kuigi lõplik vastutus õpingute ja tööde edukuse eest lasub siiski üliõpilase õlgadel, siis juhendajad peaksid arengul silma peal hoidma ning vajadusel suunama.

Põhimõtteliselt – õpingute alguses:

  • ühel õpilasel üks õpetajaga
  • ühel õpetaja palju õpilasi
  • kõike tehakse koos, õpetaja juhtimisel

Keskel:

  • ühel õpilasel palju õpetajaid
  • ühel õpetajal väga palju õpilasi
  • kuigi pisut on individuaalsust, tehakse jätkuvalt väga palju koos
  • initsiatiiv on pigem õpetajapoolne.

Lõpus (või tipus):

  • ühel õpilasel mõned õpetajad
  • ühel õpetajal mõned õpilased
  • õppimine on individuaalne
  • initsiatiiv on õppijapoolne, õpetaja toetab.

Proovime seda loogikat nüüd sporti üle kanda. Ilmselgelt on tippsport püramiidi tipp. Magistriõppese astumine võiks olla võrdne rahvuskoondisesse pääsemisega – mingi tase on olemas, aga tahaks jõuda kaugemale. Paljud loobuvad ja lähevad tootvale tööle. Magistrikraad ja doktoriõpe tähendavad jõudmist rahvusvahelisele tasemel, artiklite avaldamine on üksikud tublid sooritused (nö punktikohad) ning doktoritöö oleks siis absoluutne tipp – tiitlivõistluste medalipretendent. Medalivõit ja rekordid on juba rahvusvaheliselt olulised publikatsioonid.

Eestis aga koheldakse koondislasi umbes nagu lasteaialapsi – ja siis imestatakse, miks nad doktoritööd ei kirjuta.

Raha ei ole, raha ei tule

Postitatud: 10. märts 2014 | Autor: | Filed under: sport | Tags: | 1 kommentaar

Eesti spordi rahastamise üle on viimasel ajal räägitud ääretult palju ja ei saa minagi vaiki olla. Spordiga tegelevad inimesed ütlevad, et raha ei ole piisavalt. Spordile raha jagavad inimesed ütlevad, et hea, et niigi palju on. Sportlased üritavad põlve otsas nikerdades kuidagi mingi tulemuse teha ja loodavad, et siis tulevad õnn, pudrumäed, piimajõed ja haigekassakindlustus ise nende õuele.

Jätame kohe alguses kõrvale harrastus- ja noortespordi, mille suhtes on minu seisukoht ühene – raha aitaks ja seda on rohkem vaja. Mõlemad on riigi ja rahva seisukohast ennetavad tegevused, mis võivad vältida paljusid probleeme. Kust alustamiseks raha leida (loe: kellelt ära võtta) on juba keerulisem küsimus. Aga tippsport – see on minu teema ja ma usun, et mul on ka lahendusi välja pakkuda.

Tulemus!=Tasu (mitte-arvutiinimestele: tulemus ei võrdu tasu)

Ma olen ise tippsporti teinud ja minu tulemused olid minu koondisekaaslastest märksa paremad. Erikohtlemist (sh rahalist) see mulle eriti ei taganud (mõni lennupilet jms välja arvata). Samuti ei pidanud sponsorid minu toetamise õiguse üle veriseid võitluseid. Minu kui sportlase rahalist toimetulekut mõjutasid minu tulemused väga vähe! Kui alaliit saigi minu tulemustest mingit kasu, siis see määriti üldiselt kogu koondise peale laiali. Ütleme, et kui koondises oli 10 inimest, siis minu tulemuste teenitud kasu jaotus 2/11 mulle ja 1/11 igale ülejäänud sportlasele. Näiteks minu nimelise toetusega maksti palka kogu koondist teenindavale inimesele, kuigi minuga tegeles ta pisut rohkem. Ehk siis – olgugi, et ma olin ennast ise juukseidpidi keskpärasuse mülkast välja tõmmanud, sain ma ise sellest proportsionaalselt väga vähe kasu.

Ma teadsin, mida on vaja, et teha häid tulemusi. Ma olin paar aastat selle nimel väga palju välja kannatanud ja kui tulemused tulid, siis ma oma naiivsuses lootsin, et elu läheb kergemaks ja tingimused paremaks. Aga selle asemel eeldati, et see ongi normaalne – mina teen oma imesid pisut paremates tingimustes edasi ja teised teevad oma keskpäraseid tulemusi pisut paremates tingimustes edasi. Minu arvates ei olnud see aus. Mina tahtsin teha väga häid tulemusi väga headest tingimustes. Teised mind ei huvitanud – minu poolest võiks ka neil olla väga head tingimused, aga kõigepealt siiski minul. Ja siis ma sain aru, et on vaja oma tiimi.

Tipus on üksildane

Võta ette nimekiri Eesti olümpiamedalistidest ja vaata, kas seal on mingit loogikat?
On kaks-kolm-neli ala ja perioodi, kus võib kahtlustada mingit suuremat süsteemi – korvpall 52-68, tõstmine ja maadlus enne II maailmasõda, vehkelmine praegu (kuigi olümpiatulemustes see ei kajastu). Nendel aladel olid pikema perioodi vältel erinevad sportlased medalitel. Muid seaduspärasusi – mitte eriti. Erinevad spordialad, ühel alal üks-kaks inimest. Eesti spordis on tipud süsteemivälised – andekad inimesed õigel ajal õiges kohas! Ja kui vaadata käesolevat sajandit, siis kõigil medalistidel on siiski olnud oma tiim. Erki Nool. Gerd Kanter. Heiki Nabi. Kristina Šmigun. Andrus Veerpalu. (AV ja Jaagu koha pealt võib öelda, et oli ju koondis! Ei, pigem oli tiim Mati Alaver, ülejäänud koondis oli potjomkin, kuigi ka neile pudenes üht-teist). Aga sellest hoolimata üritatakse kogu aeg tekitada mingisugust suurt potti kõigile sportlastele, koostatakse koondiseid, kus kõigil on võrdsed tingimused ja võimalused… Suures potis ei ole võimalik ühes nurgas rammusamat suppi keeta, kuid lahja supi pealt ei tee ka kõige võimekamad head tulemust. Ning kõigile rammusat suppi pakkuda pole mõtet, nõrgemad jäävad ka siis paremal juhul keskmisteks.

Aga oh seda kisa, kui riigi raha ainult tippudele jaotataks! Kes otsustab, kes on nüüd see tipp, keda toetada? Millistel aladel? Mis tingimustel? Kuidas üldse õunu ja apelsine võrrelda? Aga porgandeid? Lõpptulemusena vaieldaks 10 aastat detailide üle ja ei jõutaks ikka kuskile, sest kõigi arvateks tehakse neile ülekohut.

Tegelikult pole raha siin elus kõige tähtsam. Ka spordis mitte. Raha on vahend. 100$ Warren Buffeti käes on tunduvalt parem diil kui 1000$, nomaitea, Justin Bieberi käes. Oluline on osata seda raha teenida ja õigesti kasutada. Siinkohal otsustavad kaadrid kõik. Kui ma noore sportlasena jõudsin arusaamisele, et on vaja oma tiimi, siis mul polnud vähematki aimu, kuidas seda teha. Milliseid inimesi vaja on? Kust neid inimesi leida? Kuidas sponsoritelt raha küsida? Kust leida neid sponsoreid, kellelt raha küsida? Palju raha küsida? Palju mul üldse aasta eelarve olema peaks? Mul polnud isegi aimu, millistele küsimustele ma vastust ei teadnud! Ajapikku sain targemaks, aga sinna kulus palju väärtuslikku aega ja mõned küsimused avastan alles praegu. Ajast veel rohkem energiat, mida oleks võinud kulutada hoopis treeningutel ja võistlustel. Kõige rohkem kulus vaimuenergiat, eriti seetõttu, et igal võimalikul viisil anti mulle mõista, et pole õige oma rida ajada, tule söö ikka meie supipotis. Ka vaimuenergia saab ühel hetkel otsa ja seetõttu füüsiliste võimete tipus olles spordikarjääri lõpetasingi. Keha oli tugev, aga vaim oli nõrk.

Vähem raha, rohkem raha

Aga see siis selleks. Nüüd aga lahendus kõigile eesti tippspordi probleemidele – tippspordi toetustiim! 2-3 inimest, kes aitavad potentsiaalseid tippe õigele rajale. Seda võiks võrrelda iduettevõttete inkubaatoritega – toores talent sisse, kiired õpetussõnad ja toimiv toode/ettevõte/tippsportlane välja. Kusjuures, ma usun, et see annaks tulemust ka spordiklubide ja alaliitude puhul. Juhendamist vajavad valdkonnad oleksid:

  1. Sponsorite otsimine
    • kontaktibaas (firma üldmeili pommitamise tulemuslikkus on nullilähedane. Vaja on otsekontakti. Puhtalt spordiinimesel ei ole otsekontakte äriinimestega)
    • sponsorpaketid (mida pakkuda, mida vastu küsida)
    • lepingud (juriidika)
  2. Avalikud suhted
    • kuidas ajakirjandusega suhelda
    • järelsuhtlus toetajatega
    • interneti ja sotsiaalmeedia kasutamine (erialane hala: igal alaliidul on praegu oma individuaalne kodulehe lahendus – kalender, võistlustulemused, uudised, toetajad, pildid… Komponendid ja vajadused kattuvad 90% ulatuses, aga et saaks mingit ühtset platvormi kasutada, oh ei. Kui on vaja tulemuste andmebaasi, siis palun, telli ise arendus)
  3. Tiimi loomine
    • milliseid spetsialiste võiks kasutada, sh kontaktibaas
    • eelarvestamine
    • logistikaabi (sh näiteks odavate lennupiletite või ka autorendi leidmine)
    • valdkonnaülene koostöö (moodsad sõnad! Ehk üks spetsialist mitmes tiimis, mitme erineva ala juures)
  4. Skautimine (ehk siis pidev töö alaliitude ja klubidega, et neid neid harida ja leida tulevasi tippe)

Lühidalt oleks toetustiimi ülesanne aidata sportlasel leida vastus küsimustele “Mida on vaja teha, et jõuda olümpiamedalini?”. Noortel ei ole sellest tihti aimu ja nad ei tea, et sellist küsimust on üldse küsida vaja. Rääkimata siis muudest asjadest. Praegu ma ise näen, et noored maadlevad probleemidega, mille mina juba lahendasin – aga küsida keegi ei taipa. Või ei julge. Ma vahel sekkun oma initsiatiivist, aga mul on ka oma töö ja elu, ma kõike ei jõua.

Ma usun, et selline tiim ei ole utoopia ja lõppkokkuvõttes tooks tippsporti rohkem raha – vähem riigilt, rohkem erasektorilt. Isegi televiisor näitas, kuidas laskesuusatamise alaliidu eelarvest kõigest 20% tuleb erasektorist!

Kõige olulisem – tuleb toetada neid, kes tahavad ise midagi teha, teha asju teistmoodi. Just nende hulgast tulevad tipud, hall mass jääb halliks massiks.

Samal teemal:

Olümpiasportlase needus

Postitatud: 20. veebr. 2014 | Autor: | Filed under: sport | Tags: | Lisa kommentaar

Eesti koondise esinemine Sotšis ei ole olnud just kõige edukam, kui viisakalt väljenduda. Individuaalselt on jäänud esikakskümmend puutumata, pigem jäädi protokollide teise poolde. Oli ka positiivseid noote, mis jäid enamasti kategooriasse “noor ja lootustandev”. Oli siis mõtet sellist koondist saata? Olümpia kui tasuta turismireis?

Kõik Eesti olümpiasportlased on pühendunult treeninud vähemalt 10 aastat (mõni üksik noorem sportlane võib-olla vähem). Kümme aastat ühe turismireisi nimel igapäevaselt treenida – ilmselt saab ka lihtsamalt. Rääkimata siis hinnast – “tasuta turismireis” kutsub sportlaste perekondades ilmselt esile hüsteerilise naeru. Nende kõrvades kõlab see umbes nagu “tasuta kõrgharidus” kõikidele üliõpilastele ja nende vanematele: kõik need 10 aasta laagrid, võistlused ja varustus ei ole tasuta, rääkimata siis kulutatud ajast, närvidest ja tervisest. Jah, osa maksavad sponsorid, aga sinna jõudmiseks on vaja eelnevalt päris mitu aastat investeerida. Omast kogemusest – lapsevanemate rahakotilt lahkusin aasta-paar enne esimest olümpiat ja üksikuid rahasüste tuli hiljemgi. Võrdluse mõttes – üks IT-miljonär, kes ostis omale ühe eksootilise riigi kodakondsuse ja seejärel üritas murdmaasuusatamises FISi norme täita, ei õnnestunud. Kuigi trenni ta tegi ja olümpia viimased mehed kaotasid võitjatele ikka kalendriga, kuid ühe aastaga ei viinud ta ennast isegi nende tasemele. Turismireis oleks olnud märksa lihtsam ja odavam.

Samuti ei otsusta sportlane päris ise, et hei, läheks olümpiale. Kõigepealt seab rahvusvaheline alaliit koostöös ROKiga igale alale kvalifitseerimistingimused, mida riik ja/või sportlane peavad täitma, et olümpiale pääseda. Laskesuusatamises jaotakse riikidele kohad eelmise kahe MMi põhjal, esimesed 20 riiki saavad vähemalt 4 stardikohta (meestel ja naistel on eraldi arvestus), järgmised 8 aga ainult ühe. Lisaks peab iga sportlane täitma individuaalse normi, mis oli vähemalt kahel rahvusvahelise tasemega võistlusel kaotusprotsent alla 20%. Üldiselt – ei ole väga karmid normid. Murdmaasuusatamises on eriti keeruline sportlaste edetabel, kus kohti jaotatakse riikide põhiselt, mäesuusatamises jälle oma loogikad jne.

Järgnevalt võivad olla rahvuslikul alaliidul või olümpiakomiteel omad kriteeriumid ja/või otsustusõigus. Reeglina esitab alaliit oma ettepanekud ja olümpiakomitee vaatab, keda saata või mitte. Nii mõnigi maa loobub oma kohtadest, kui nende arvates pole neil vajaliku tasemega sportlasi (näiteks Rootsi laskesuusatajad, kes sportlikus tasemes on eestlastest selgelt üle).

Igal juhul pääsevad olümpiale oma riigi parimad ning ka rahvusvaheliselt tippsportlaseks tunnistatud võistlejad.

Eesti komme saata olümpiale kõik, kes vähegi norme täidavad, on muidugi vaidlemise koht. Rahalises mõttes ei ole sportlase olümpiale saatmine tavaliselt väga kulukas, kuna kogu elu-olu on kohapeal ROKi kulu ja kirjadega. Rio, Pekingi ja Vancouveri puhul on transport kallis, aga tihti ei oleks vahet, kas saata üks või kaks sportlast, varustus on praktiliselt sama kogusega. Järgmisena on olnud küsimus taustajõududes, sest üks sportlane tähendab ühte kohta ka abipersonalile. Suusasport on tehnikasport ja kui minnakse kõrgemate eesmärkidega kui lihtsalt osalema, peab hooldetiim olema ka ühel sportlasel. Lisaks võiks olla ka treener ja massöör ja kamba peale vähemalt üks arst. Hea on ka eraldi tiimi juht (igal alal), kes hoolitseb kõiksugu korraldusliku poole eest, milleks treener sportlaste juhendamise kõrvalt võib-olla aega ei leia. Ja enamasti ongi olnud Eesti strateegia – võtame võimalikult palju inimesi kaasa, siis saavad tipud kaasa võtta korralikud taustajõud. Sotši on muidugi selles suhtes huvitav, et tippe nagu polekski… Aga samas – enne võistlusi natuke lootusi oli: Aivar Rehemaa ja eelmise MMi 7. koht, Peeter Kümmel ja üle-eelmise MMi 6. koht, Kauri Kõiv ja MK-etapi 6. koht. Mis toobki meid järgmise teema juurde ehk ootused vs reaalsus.

Reaalselt ongi Eesti talispordi tase täpselt selline, nagu tulemustes kajastub. On üksikuid altminekuid, aga suurem osa sportlasi võistles täpselt sellel tasemel, kus nad terve ülejäänud hooaja (või hooajad) võistelnud on. Karm, aga tõsi. Ma ei mõista hästi ametnikke-ajakirjanikke-spordisõpru, kes arvavad, et viimase kolme aasta jooksul ühe sähvatuse teinud sportlase tase vastab just sellele sähvatusele. Statistilises mõttes on see lihtsalt üks anomaalia, hälve algandmetes. Olümpial on harva üllatusvõitjaid (üllatuskaotajaid aga piisavalt).

Olümpial paistab aga kehv tase eriti hästi silma, sest tavavõistlustel ei pane keegi 50. koha saanud sportlasele mikrofoni suu ette, laiem avalikkus ei teagi, et keegi kuskil võistleb. Olümpial aga uuritakse kõigi enesetunnet enne võistlust ja pärast võistlust. Sportlane saab tavaliselt oma tasemest väga hästi aru, aga kõrvalseisjatel läheb sassi eesmärk ja prognoos. Eesmärk on kaugem ja kõrgem, näiteks hooaja alguses võetakse eesmärgiks jõuda olümpial 20 hulka ja treenitakse läbi hooaja vastavalt. Prognoos on reaalne oodatav tulemus. Vahel läheb see sassi ka sportlasel endal ja kes ikka tahab öelda, et ilmselt olen umbes 60-midagi. Sellisel juhul riputataks olümpiaturisti nimetus juba enne starti kaela… Ja sportlane peabki tegelikult kõrgemale sihtima, “kogemata” tavaliselt ei võideta.

Pärast võistlust saab sportlane väga hästi aru ka sellest, et ta keeras käki kokku, oli nõrk ja on teinud kuskil ettevalmistuses vigu. Seda kogu eesti rahvale tunnistada – igaüks võib proovida, kui lihtne on midagi sellist mõnele üksikule sõbralegi öelda. Lisaks peab sportlane paari päeva pärast uuesti stardis olema ja selleks on vaja ennast emotsionaalselt kaitsta ning motivatsiooni üleval hoida. Tehtud lollusi või vigu enam parandada ei saa, hetkel ongi vaja need unustada ja uueks võistluseks valmistuda. Kinnitades, et täna ei olnud minu parim päev, homme olen tugevam.

Iseasi, miks Eesti sportlaste tase just selline on ning miks ka hooaja lõpus analüüsi ei suudeta teha ning järgmisel aastal sama rada astutakse.

Kõigele olümpialastele soovin: “Kui ei tulegi võit, tulge tagasi kõik!”. Te olete oma maa parimad ja koha olümpial auga välja teeninud. See on harv privileeg, nautige seda, võtke viimast ning olgu see kogemus teile inspiratsiooniks ja motivatsiooniks!

 

Lugupidamisega,

2xolümpiaturist.

SharePoint 2010 – ei saa kustutada tühja kausta

Postitatud: 5. veebr. 2014 | Autor: | Filed under: tarkvara | Tags: | Lisa kommentaar

Ütleme, et on mingi SharePointi dokumenditeek, kus on üks näiliselt tühi kaust (kataloog). Kausta kustutamisel saab aga vea:

Mõni teine kasutaja on faili välja möllinud või redigeerimiseks lukustanud.

Esialgne vaatlus ei tuvasta kaustast ühtegi dokumenti, ei sisse- ega välja möllitud. Konks võib olla aga dokumentides (failides), mis on üles laetud, aga ei ole veel kordagi sisse möllitud ning mis on nähtavad ainult kasutajale, kes dokumendi üles laadis. See võib juhtuda, kui on teegis on sisse lülitatud sisse- ja välja möllimine ning versioneerimine.

Igal juhul tuleb lahendamiseks minna teegi sätetesse ja valida sealt “Sissemöllitud versioonideta failide haldus”. Seal kuvatakse kõik sellised failid ning parasjagu sisseloginud kasutaja saab need “omistada” = need jäävad sellele kasutajale välja möllituks. Seejärel saab need vastavalt vajadusele sisse möllida või kustutada.

Tagasi põhitõdede juurde: lihaste energiatootmine ja -tarbimine

Postitatud: 18. jaan. 2014 | Autor: | Filed under: sport | Tags: , | Lisa kommentaar

Kust energia tuleb ja kuhu läheb on intrigeeriv ja lai teema. Seda saab vaadata kvant- ja metafüüsiliselt, universaalselt, globaalselt, ühe indiviidi, ühe raku, ühe molekuli ja kindlasti ka ühe aatomi, bosoni ja Higgs teab veel millisest vaatenurgast. Täna vaatame üsna lihtsalt sportlase lihase vaatenurgast.

Liikumiseks vajalikku energiat saab lihas ainult toredast ühendist nimega ATP (nüüd ja edaspidi: guugeldage). ATP on aga üsna ebapüsiv, rakust välja-sisse transportida seda ei saa ja otseselt jagub teda rakus ainult paariks sekundiks, seega peab lihas seda ATP pidevalt taastootma. ATP-d saab taastoota paljudest erinvatest asjadest, ilma molekulaarbioloogistesse detailidesse laskumata ütleme, et need on:
1. kreatiinfosfaat
2. süsivesikud (glükoos)
3. rasvad ja valgud (aminohapped)

Kreatiinfosfaat on väga tore ja energiarikas ühend, mida saab kasutada ATP tootmiseks väga kiiresti, hapnikku kohalolu pole vajalik ja kahjulikke laguprodukte ka ei teki. Kahjuks jätkub lihases olevast kreatiinfosfaadist (tuntud ka kui fosfokreatiin) ainult kuni 10 sekundiks. Ehk siis lühikeste maksimaalsete sprintide või maksimaalse raskuse tõstmise ajal kasutab lihas ATP taastootmiseks just kreatiinfosfaati. Kui ATP-d on parajasti üle, siis taastuvad kreatiinfosfaadi varud üsna kiiresti.

Süsivesikud, enamasti küll glükoos, on lihase energiatootmise A ja O. Soojenduseks lõhustatakse suuremad süsivesikud, näiteks lihase enda glükogeen, glükoosiks. Glükoosist ATP saamiseks on kaks võimalust: aeroobne või anaeroobne. Mõlemal juhul on esimeseks sammuks glükolüüs ehk glükoosi lõhustamine.
Kui hapnikku pole, toimub anaeroobne glükolüüs, mille tulemusena saadakse 1 glükoosimolekulist 2 ATP-molekuli ja jääkainena tekib kõigi sportlaste suur sõber piimhape/laktaat (viimane osa lausest oli irooniline). Sellisel viisil suudab lihas ATP toota 30 sekundit kuni 4 minutit sõltuvalt töö intensiivsusest ja sportlase treenitusest, edasi läheb keskkond liiga happeliseks. Aga võrdlemisi lühiajaliseks maksimaalseks pingutuseks, näiteks 400m jooks, saadakse energiat kiiresti. Piimhappe transpordiks lihasest välja ja edasi maksa, kus temast uuesti glükoos sünteesitakse, kulub pisut aega, aga tund pärast pingutst peaks laktaadi tase nii lihases kui veres olema algsel tasemel.
Kui hapnikku on, toimub aeroobne glükolüüs ja edasi tulevad mängu sõbrad mitokondrid, kes on ühed huvitavad tegelased. Neil on oma DNA, nad jagunevad raku muust elust hoolimata ja üleüldse käituvad üsna sõltumatult ülejäänud rakust. Igal juhul vajavad nad oma tööks hapnikku ja koostöös glükolüüsiga suudavad nad teha 1 glükoosimolekulist 36 ATP-molekuli. See on 18 korda rohkem, kui anaeroobsel glükolüüsil! Samuti tekivad laguproduktidest ainult süsihappegaas ja vesi, mis rakus suuri probleeme ei tekita. Samas võtab kogu see protsess mõnevõrra aega ja päris palju hapnikku, ehk töö ei tohi olla intensiivne. Kui hapnikku piisab, siis saab töö kestvusele piiravaks süsivesikute (glükoosi) hulk. Kogu kehas jagub süsivesikuid teoorias kuni 3 tunniks tööks, aga praktikas vajab ka aju üht-teist ja üleüldse on lokaalse lihasväsimuse tekkimisel ka teisi põhjuseid.

Rasvad ja valgud paneme korraks ühte patta, sest lihase mõttes suurt vahet pole. Mõlemaid töödeldakse ATP-ks jälle mitokondrites ja vaja on veel rohkem hapnikku. Valkude kallale läheb keha alles tagumises hädas, aga see-eest rasvavarud on praktiliselt piiramatud ning väga energiamahukad – ühest grammist rasvast saab pea kaks korda rohkem energiat kui glükoosist. Põhimõtteliselt piisaks keha rasvavarudest umbes 150 tunniks tööks, iseasi on küsimus, kuidas see kogu kehas olev rasv peaks lihastesse jõudma. Üldiselt ongi glükoosi transport ja tarbimine kehale palju lihtsam kui rasvade kasutamine ja seega eelistab keha kasutada glükoosi. Rasvu kasutatakse rohkem siis, kui glükoosi on juba vähe ja töö intensiivsus väike (sest siis on nii aega kui ka hapnikku piisavalt).

Üldiselt mulle mitokondrid väga meeldivad. Kogu aeroobne energiatootmine käib seal ja just nemad kasutavad ära suurema osa hapnikust. Kui keegi räägib maksimaalsest hapnikutarbimise võimest (ja vastupidavusaladel räägitakse sellest palju), siis üks selle peamisi piirajaid ongi mitokondrite arv lihasrakus. Mida rohkem mitokondreid, seda rohkem hapnikku suudab rakk ära kasutada ja seda efektiivsem on tema energiatootmine. Mitokondrite arv/võimsus päritakse emaliini pidi, kuid neid tekib ka treeninguga juurde. Aeglane vastupidavustreening peakski ergutama just mitokondreid ja rohkem mitokondreid tähendab ka paremat võimekust rasvade kasutamiseks.

Kokkuvõtvalt: kõige alus on ATP, aga seda peab pidevalt juurde tootma. Kui on vaja energiat kohe ja palju, töötavad anaeroobsed protsessid: 10 sekundit saame hakkama suuremate kõrvalmõjudeta kreatiinfosfaadist, edasi kasutatakse glükoosi ja tekib piimhape ning väga kaua nii jätkata ei saa. Kui energiat on vaja pikema aja jooksul ja hapnikku on palju, teevad mitokondrid puhast tööd: glükoosist, rasvadest ja valkudest saab ATP ning üle jäävad ainult vesi ja süsihappegaas. Reaalselt toimuvad kõik need protsessid muidugi üheaegselt ja üksteist mõjutades ning mõjutavad ja saavad mõjutatud ka muudes kehast toimuvatest protsessidest. Aga see on juba teine jutt.

Head lugemist ka:

Agiilne treening

Postitatud: 13. dets. 2013 | Autor: | Filed under: sport, tarkvara | Tags: , | Lisa kommentaar

See idee pärineb ühelt kolleegilt, kes seostas muusika ja tarkvaraarenduse – protsess on agiilne ja iteraktiivne ning pärast arendust minnakse live’i (mõnikord minnakse kohe live’i – eriti kõvadel meestel tuleb asi ka siis hästi välja, aga see kuulub rubriiki “ärge seda kodus järgi tehke”). Ma nüüd väänan sellele ideele veel ühe vindi juurde ja räägin hoopis agiilsest treeningust.

Soojenduseks sõnaseletusi tarkvaravõhikutele:

  •  agiilsus (agility) – eestikeelne vaste oleks väledus või kohanemisvõime. Tarkvara-arenduses töökorraldus, kus kliendilt saadakse pidevat tagasisidet tarkvara kvaliteedi ja prioriteetide kohta. Algsest plaanist kinnipidamine ei ole oluline, tähtis on anda kliendile kiiresti töötav tarkvara ning seda hiljem vajadusel täiendada ja muuta.
  • iteratiivsus – maakeeles kordamine. Tarkvara-arenduse kontekstis tähendab, et erinevad protsessi osad (analüüs-arendus-testimine-live) käiakse läbi korduvalt, lühikeste perioodide kaupa ja iga kord võetakse ette ainult mingi väiksem osa tarkvarast. 

See oli siis meelevaldne lühikokkuvõtte, huvilised võivad vaadata agiilse tarkvaraarenduse manifesti või Wikipediat.

Agiilsust saab aga suurepäraselt rakendada ka spordis ja kui päris aus olla, siis seda ka tehakse, aga ei nimetata just päris nii. Milline oleks siis agiilne sport? Kohandame Agile Manifesto ideid ja saame:

Sporti tehes ning teisi spordi tegemise juures aidates oleme leidnud selleks tööks paremaid viise.
Oleme hakanud hindama:

  • reaalset tulemust rohkem, kui kõikehõlmavat treeningplaani
  • inimesi ja nendevahelist suhtlust rohkem, kui protsesse ja -vahendeid
  • koostööd treeneri, ametnike ja sportlase vahel rohkem, kui reegleid ja käske
  • reageerimist muutunud oludele rohkem, kui algse plaani järgimist

Ka parempoolsetel teguritel on väärtus, kuid me hindame vasakpoolseid tegureid kõrgemalt.

Mida see kõik ikkagi tähendab? 

Kõigepealt peab olema mingi visioon tulemusest, milleni me tahame jõuda, mida me tahame saavutada, miks me sporti teeme (vastavalt – millist probleemi meie tarkvara lahendab).
Seejärel on mingisugune plaan, kuidas selleni jõuda – arvestades olukorda, millest alustamine. Ei pea olema eriti detailne (see on üldanalüüs).
Siis võetakse üldplaanist mingid osad, mis on kõige tähtsamad, millega tegelemine aitaks meid kõige rohkem edasi ja viiakse need ellu (vastavalt – ühe komponendi/funktsionaalsuse detailanalüüs ja realisatsioon).
Järgneb testimine spordis, mis ongi testmine ja live oleks siis võistlus. Treeningvõistlus on pre-live:)
Testimine annab sisendi hindamisele: kas me jõudsime eesmärgile lähemale? Kas meie eesmärk on üldse õige? Kas üldplaan kehtib? Mis on järgmine üldplaani osa?
Ning kõik algab otsast peale. Sealjuures on olulised inimestevahelised suhted – avatud ja sõbralik suhtumine, kuna eesmärk on ühine (tulemus/töötav ja kasulik tarkvara). Autoriteedi asemel kehtivad kokkulepped. Plaanid on olemas, aga neid võib muuta.

See võib kõlada üsna kaootiliselt ja paradoksaalselt ongi kaose vältimiseks ka agiilsel arendusel üsna kindlad raamid ja protsessid:) Näiteks on mingid fikseeritud ajavahemikud, mille jooksul plaane/kokkuleppeid ei muudeta ja kindlad ajad, millal kõik need üle vaadatakse. Samuti on raudkindel reegel teiste inimeste ja nende arvamuse austamine. Aga üldiselt panebki iga meeskond (mitte võistkonna tähenduses, vaid siis ametnikud-treenerid-sportlased/kliendid-analüütikud-arendajad-testijad kompott) paika omad reeglid ja seejärel austab neid – seni, kuni need uuesti üle vaadatakse.

Ja ideaalis liigume me samm-sammult muudki parema tuleviku poole! Alati kui ma kirjutama hakkan, jõuan ma tagasi ühe põhimõtte juurde – tee mis tahad, peaasi et hea saab:)

← Older Entries
Newer Entries →