Rohkem lolle küsimusi!

Minule eriti südamelähedane teema on “lollid küsimused”. Analüütikute ülesanne on küsida küsimusi, tahes-tahtmata trehvab sinna sisse ka lolle. Soojenduseks selgitan,  mis on minu arvates üldse “lolli küsimuse” definitsioon. Minu arvates on see midagi “elementaarset” ja “loomulikku”, mida “kõik ju teavad”. Jutumärgid siin ja edaspidi on taotluslikud, sest just sellised eeldused kõigi on konfliktide ja probleemid emad. Võtame kasvõi täiesti iseenesestmõistetavad žestid – teatud kultuurides tähendab pearaputus jaatust ja noogutamine eitust.

Rusikareegel – kui juba mingi loll küsimus pähe tuleb, siis oleks targem ka küsida, muidu on oht oma elementaarsetele ja üldteatud valede eeldustele põhinedes mingi jamaga hakkama saada. Miks lolle küsimusi tihti ei küsita? Paljudele ilmselt ei tule pähegi oma eeldustes või teadmistes kahelda, samuti leidub inimesi, kes niikuinii teavad, kuidas kõik asjad käivad. Enamasti aga kardetakse loll välja näha. Mida vähem pealtvaatajad, seda rohkem “lolle” küsimusi. Mida vähem kardetakse või häbenetakse inimest, kellelt küsimust küsitakse, seda rohkem “lolle” küsimusi. Tüüpiline situatsioon spordirindelt: treener seletab tervele grupile pika jutu maha, lõpetuseks: “Kas kõik
said aru?”. Keegi ei kõssa, kõik noogutavad. Treener läheb veidi eemale, algab arutelu paarides/gruppides: “Oota, mida me tegeme peame?”. Täpselt sama stsenaarium väikeste mugandustega kehtib ka koolis, tööl, arsti juures, puhkehetkedel… Delfi foorumitest ei leia suurel hulgal lolle küsimusi mitte (ainult) Delfi kasutaja väidetavalt madalama intelligentsustaseme tõttu (tuntud ka kui Delfi debiilik), vaid hoopis anonüümsuse tõttu. Juba ennevanasti olid lugejaküsimuste rubriigid selles valdkonnas populaarsed (doktor Noormann kasvõi).

Ehk siis tuleks kaaluda, millal loll välja nägemine on olulisem kui targemaks saamine. Paradoksaalsel kombel võivad targemad inimesed endale rohkem lolle küsimusi lubada – ükskõik mida Albert Einstein küsiks, peaks kõik seda väga oluliseks ja sügavamõtteliseks, kuigi sama küsimus Juku suust kõlaks äärmiselt totralt. Ehk siis: mida rohkem küsida, seda targemaks saad, mida targemaks saad, seda rohkem võid küsida. Igaüks ise valib, mis otsast peale hakata.

Aga on ka mitmeid trikke, kuidas lolle küsimusi esitades siiski tark välja näha, näiteks:
“Kuidas sa seda oma vanaemale seletaksid?”
kinnitavad küsimused: “Kas ma saan õigesti aru, et…”
muidu pettused-valskused: “Mul läks enne kõrvust mööda, kuidas ….”, “Ants tahtis teada…”

Muuseas, üks analüüsimetoodika on küsida hästi mitu korda järjest lihtsalt “Miks?” – ei pruugi just väga tark välja näha, aga töötab ka tavaelus väga edukalt.

Vahel (või siis päris tihti…) tembeldatakse lolliks ka küsimused, millele vastata ei osata või mille vastused on ebamugavad. Nii tore on sellest nurga alt jälgida poliitikuid – tipud muidugi vastavad kõikidele küsimustele nii, et tegelikult pole ühtegi vastust andnud, aga natuke kobamad lähevad ebamugavate küsimuste puhul just küsimuse või küsija halvustamise teed.

Lolle küsimusi ei maksa häbeneda ega neid halvustada. Siinjuures teeksin mina vahet lollil ja laisal küsimusel. Laisk küsimus saab tavaliselt vastuse “RFTM” või “Google”, aga mõnikord inimene tõesti ei tulegi selle peale, et ise vastuseid otsida ja ka “Google” võib vastusena tõepoolest aidata. Nii et kui endal on loll küsimus, mida küsida häbened, soovitaksin võimalusel teha natuke eeltööd ja siis ikkagi küsida. Kui keegi küsib sinult lolli küsimuse, siis vastata viisakalt ja tõsiselt, vähemalt esimesed korrad. Hiljem koorub juba välja, kas need on laisad või lollid küsimused.

Loo moraal – lollid küsimused on teevad tavaliselt kõige targemaks. Ma olen mõnikord koolitustel mänginud udupead, kes küsib ise need lollid küsimused ära, mis kõigil peas keerlevad, aga keegi küsida ei julge. Kõik teavad niigi, et ma tark olen, lisaks muidugi ka ilus ja osav.

Õigus eksida. Iseenda ees.

Kui eelmine jutt rääkis sellest, et inimestel üleüldiselt tuleks lasta vigu teha, siis seekord pöördume hoopis huvitavama teema – iseenda – juurde.

Kartus eksida passib sügaval enesehinnangu sees. Mida hapram enesehinnang, seda vähem talub ta, kui tal “õigus” ei ole. Tugevad veel julgevad oma nõrkusi näidata, aga nõrgad üritavad iga hinna eest tugevad näida… Eelmises lauses võib kasutada ka sõnapaare tark-loll, ilus-kole jne. Vägisi tahab jälle mõte rändama minna, teemale “olemine vs näimine”, aga see on teine jutt.

Tagasi eksimise ja vigade juurde. Eksimine pole mitte ainult inimlik, vaid ka õpetlik. Vead annavad sageli rohkem infot kui õnnestumised ja võivad meid oma lõppeesmärgile hoopis lähemale viia. Penitsilliini avastamise lugu teate jah? Kogemata läksid katse-taldrikud hallitama ja näe, mis välja tuli! Edison on ka tuntud ütluse poolest: “Ma ei ole ebaõnnestunud. Ma olen leidnud 10 000 viisi, kuidas mitte teha elektripirni”. Nii et vead on head, vigadest saab õppida. Või pigem teistpidi – kui vigadest õppida (ja mitte neid paaniliselt karta, mitte tunnistada ning ennast nende pärast süüdistada), siis on nad head.

Tahtmine olla täiuslik ja teha ainult täiuslikke asju on mõnel tugevam kui teisel. Reaalsuses pole aga inimene, sportlane, tarkvara, maja, Tallinna linn kunagi “lõplikult valmis”, alati saab midagi parandada. On selline tore ütlus nagu “parem tehtud kui täiuslik” (tuntud ka kui “parem varblane peos kui tuvi katusel”, “parem pool muna kui tühi koor” jne). Minu jaoks tähendab see seda, et ma võin proovida – ja alles seejärel otsustada, mis edasi saab. Esimene versioon ei pea olema täiuslik, aga see annab palju rohkem ideid, kuidas edasi minna. Samuti on endal lihtsam, kui alguses väiksemalt ette võtta (suur siht siiski silme ees!). Väikseid vigu on lihtsam parandada ja samm-sammult liikudes saab märksa kiiremini valelt teelt tagasi pöörata. Kõike on veel vähe kulunud – aega, raha, vahendeid.

Niikuinii meie soovid muutuvad, vajadused muutuvad, võimalused muutuvad. Ühel hetkel täiuslik tundunud/olnud asi võib olla peagi aegunud ja vastupidi. Me kasvame oma riietele alguses järgi – ja siis eest ära. Kui väga kaua täpselt parajat kleiti õmmelda, võib see ühel hetkel olla väike või suur või moest väljas. Ma olin 6.klassis surmkindel, et minust saab tippsportlane ja ma lähen võimalikult vara ära spordikooli. 9. klassis olin ma surmkindel, et ma ei hakka mitte kunagi tippsportlaseks ja spordikooli ei lähe relva ähvardusel ka mitte. Ülikooli ajal sai minust siis tippsportlane. Enam ma asjades nii surmkindel pole;)

Loo moraal ja minu moto – jamad juhtuvad, aga alati saab paremaks minna. Ja kindlasti oleks saanud ka hullemini minna. Minevikku muutmine on keeruline, tuleviku ennustamine ainult pisut lihtsam. Kui vähem mõelda sellele, mis kõik valesti läks ja kui halvasti kõik minna saab ning rohkem sellele, kuidas asju veel paremini teha, on endal lihtsam ja ning ka tulemused paremad. Spordis, töös, elus.