Päästame Eesti (tipp)(suusa)spordi!

Olümpia on läbi. Lumealadel jäi eestlaste parimaks tulemuseks 16, lisaks veel 17, 18 ja mõned kohad top 30. Võrreldes Sotšiga edasiminek, aga suuresti olid need tulemused pigem kordaminekud, õnnestumised, eneseületused. Medalite eest võitlemisest oli asi kaugel, esikümmegi oleks tahtnud kõvasti õnne. Mul on üks täiesti suurepärane idee, kuidas kaheksa aasta pärast paremas seisus olla.

Idee on oma geniaalsuses lihtne – igale sportlasele õige ala! Võtame suusaalade noortesarjadest (murdmaa, laskesuusatamine, kahevõistlus, suusahüpped, mäesuusatamine, lumelaud, vigursuusatamine) igast vanuseklassist 3 sportlast ja viime nad kevadel nädalaks ajaks näiteks Soome. Iga päev saavad proovida ühte ala. Ongi kõik.

Suuremale osale oleks see lihtsalt preemiareis, meelelahutus. Aga kui leidub 1-2 noort, kes leiavad endale uue, sobivama ala, siis oleme me juba võitnud. Loomulikult ei saa ühe päevaga kellestki suusahüppajat, aga tunde saab suhu. Uskuge mind, kogenud treenerid saavad aru, kellele ala sobib. Ning mis kõige olulisem – sellest saab ka noor ise aru. Tõenäoliselt ei tõtta ta kohe ala vahetama – tulemused on ju piisavalt head, aga võib-olla, mõne aasta pärast, kui algsel alal nii hästi ei lähe või kui tulevad ette muud elulised
valikud – sport või kool, ja milline kool, siis tuleb meelde. Ja võib-olla jääb ta niimoodi spordi juurde, jõuab olümpialegi, ja mitte ainult osalema…
Vastasel juhul oleksid need noored niikuinii “surnud hinged”. Kui sa oma õiget ala ei leia, siis sa ka tippsporti ei tee – või teed tublil, keskpärasel tasemel. Võtame näiteks Karel Tammjärve – ta on tubli murdmaasuusataja, aga jõudnud karjääri jooksul kaks korda 20 parima hulka. Mida oleks ta suutnud laskesuusatajana? Või kahevõistlejana? Suusakiiruselt kindlasti maailmaklass. Laskma õpetaksime ka, ta on taibukas poiss. Hüppamise kohta sõna ei võta, aga ütleme 10 aastat tagasi, 18-aastasena, poleks ka see kindlasti probleem olnud.

Sellel plaanil on muidugi üks suur puudujääk – kadedus. Kümmekond aastat tagasi olid juhtumid, kus ala vahetanud ja (noorte)koondisesse kuulunud noortelt nõuti tagasi nende peale eelnevatel hooaegadel kulunud ettevalmistusraha. Tule taevas appi! Ei saadud muidugi, liiga jabur nõudmine oli. Aga põhimõte on siiski jäänud samaks ja kehtib igas mastaabis. Minu sportlane, mina kasvatasin, ei lähe kuskile! Pearaha ja muud asjad. Lisaks on sellisel alade tutvustuslaagril oma hind – kes korraldab, kes maksab ja lõpuks on kõigil tunne, et neile tehti ülekohut. Seetõttu peaks initsiatiiv, korraldus ja rahastus tulema ülevalt või vähemalt kõrvalt – väga sobiv oleks näiteks EOK. Muidugi ei pea tingimata piirduma ühe korraga aastas ja ainult lumealadega. Minu poolest võib panna suusatajad ka uisutama ja uisutajad jalgrattaga sõitma (Christa Luding-Rothenburger!) ja jalgratturid sõudma ja sõudjad ketast heitma ja kettaheidjad maadlema ja maadlejad poksima ja poksijad vehklema ja vehklejad tennist mängima ja tennistid jooksma ja… te saate vist aru, kuhu ma sihin.

Eesti riik on väike ja meie talendibaas on piiratud. Kui me tahame tõesti medaleid, siis tuleb meil a) valida eelisspordialad ja suurem osa noori sinna suunata (Jamaica ning sprint) või b) leida igale andele sobiv spordiala. Selleks võib muidugi ka läbi viia geeni- või sportlikke teste, aga sama hästi võib ka lihtsalt lasta noortel proovida. Miks ei võiks tulla järgmine vehklemise maailmameister hoopis Otepäält?



Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s