Sööbik ja pisik

Mul on “halvad hambad”. Suurem osa parandatud (sh tarkusehambad!), üks välja tõmmatud, mu mõlemad vanemad on proteesidega ja on olnud perioode, kus ma käisin hambaarsti juures rohkem kui koolis (ülikoolis). Vähemalt ma olin sügavalt veendunud, et mul on halvad hambad ja sinna polegi midagi teha. Mu stamp-õudusunenäos kukuvad mul kõik hambad suust välja…

Tippsporti tehes olin ma oma omapärast väga hästi teadlik, käisin kaks korda aastas nagu viis kopikat hambaarsti juures, et igasugu jamasid ennetada. Uurimist, puurimist ja plommimist oli seal iga kord ja mõnikord lõid sellest hoolimata probleemid ka vahepeal välja. Ka hambaarst nõustus, et mul ei ole nende hammastega just ülemäära vedanud, suu mikrokliima (sülg) ei ole kõige sobivamate omadustega. Nii et ma põhimõtteliselt leppisin, et nii umbes 40 eluaastaks oleks tore, kui mul üldse mõni hammas suus oleks. Noh, vähemalt on mul hambad suus otse. Suhteliselt.

Pärast spordi lõpetamist oli esialgu inerts jätkuvalt kaks korda aastas käia, aga asjad läksid imelikuks. Näiteks vaadati hambad üle, öeldi, et siin on paar kohta, mida jälgida, tule poole aasta pärast tagasi! Minu jaoks oli see täiesti uus konseptsioon. Et mis mõttes, hambaarsti juures ja ei puuritagi? Tuimestavad süstid? Vähemalt väike röntgengi? Ei midagi, hambad korras. Nüüdseks käin juba ainult korra aastas, ja enamasti piirdubki see lihtsalt ülevaatusega. Või on mingi miniauguke, kus pole isegi tuimestust vaja. Ma hakkan isegi vaikselt uskuma, et äkki veab veel päris kaua oma hammastega välja…

Millest siis selline muutus? Kauges noorpõlves ei olnud ma kõige usinam hammaste pesija. Kord päevas, kui sedagi, tuleb häbiga tunnistada. Pärast seda, kui üks hammas suus konkreetselt pooleks läks ja see kahe kruviga tagasi kruviti (võttis aega nagu keskmine ehitustöö, ikka nädalaid), läksin üle kahele hambapesule ja jälgisin seda üsna religioosselt. Hammaste lagunemist see oluliselt ei takistanud. Niiditamisega on nii ja naa – hambaniit on mul kogu aeg kaasas, seesama kruvihammas korjab igasugust jama vahele ning see teeb haiget, aga olulist regulaarsust ei ole saavutanud. Võiks. Igal juhul on suuhügieen olnud muutumatu üle 10 aasta, kuid hammaste olukord on alles paari viimasega oluliselt paranenud. Müstika?

Tähelepanu, esitlen teile kõigi sportlaste hammaste suurimat vaenlast: see on spordijook! Jah, see suurepärane, hädavajalik, iso- või hüpotooniline, vitamiinidega rikastatud, kõikide mineraalainete ja süsivesikute kiire taastaja, treeningu vältimatu kaaslane on tõeline hambalõhkur. Mõelge – kogu trenni jooksul võtate te iga 15-20 minuti järel (nagu targad raamatud soovitavad) ühe suutäie magus-hapukat jooki ja leotate seal oma hambaid. Poolteist, kaks, kolm tundi järjest ideaalne olukord happerünnakuks ja vaevalt keegi kohe pärast trenni hambaid pesema läheb… Ja nii kaks korda päevas. Nõrganärvilisemad hambaarsti minestavad selle peale (vt suhkrukell). Põhimõtteliselt ei ole spordijook oluliselt erinev suvalisest karastusjoogist, ainult kihinat on vähem. Peavad olema kõvad hambad, et sellele valule vastu pidada.

Pärast tippspordi maha jätmist loobusin praktiliselt ka spordijoogist. Ma arvan, et olen ühe 400g potskaga läbi ajanud mitu aastat ja jätkub veelgi. Kasutan spordijooki ainult siis, kui siiski sattun mõnele võistlusele, kus on pisut pikem pingutus või teen tõepoolest mõne korraliku raske kiirustrenni (mida juhtub harva:)). Muud trennid, sh ka 2-3-4 tunnised matkad, mida vahel ette tuleb, lähevad puhtalt vee pealt. Spordijoogil on mõte siis, kui pingutus on intensiivne ja peab seda olema ka pikema trenni lõpuks. Tunniajane treening ei vaja kellelgi ega mingitel tingimustel süsivesikute tarbimist (tund aega järjest “täiega panemine” ei ole treening, see on enesetapp. Tunniajane treening sisaldab nii soojendust kui ka lõdvestust, päris treening on seal maksimaalselt 40m ja selle ajaga normaalses seisus süsivesikute depoo ei ammendu). Vett tohib ja tuleb tarbiga, suure vedelikukaotuse korral ka mineraalained. Kordame veel üle – süsivesikuid on vaja trenni ajal tarbida, kui tegu on üle pikema ajavahemiku tehtava intensiivse pingutusega ning ka trenni lõpus ei tohi kiirus/kvaliteet langeda. Näiteks pikemad temposõidud, intervalltreeningud, pallimängud (oma olemuselt on see intervall) jne. Normaalse harrastussportlase puhul tähendab see maksimaalselt kord-kaks nädalas + mõnikord nädalalõpu võistlus. Jõutrennid on oma teema, seal on omad reeglid, omad joogid.

Ühesõnaga – kui teile hambad armsad on, siis mõelge pisut, kas sellesse trenni ikka on tingimata vaja spordijooki või piisab ka (mineraal)veest. Ja käige regulaarselt hambaarsti juures, tippsportlased 2 korda aastas, kindlasti enne võistlushooaega ja ülejäänud inimesed kord aastas. Võib tunduda kallis, aga üks korralik juureravi maksab kordi rohkem. Ja proteesiliim maksab ka midagi. Ja peske oma hambaid hoole ja armastusega, seni kui nad teil alles on.

E.S ja tema 29 hammast



Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s