Miks te arvate, et ma midagi tean?

Kas teil on vahel olnud tunne, et te olete üks väga edukas petis: kõik usuvad, et te olete ilus, tark ja osav, kuid tegelikult on teil lihtsalt vedanud? Näiteks peetakse teid mingi asja tunnustatud eksperdiks ja kuulatakse hoolega kõiki teie mõtteid ning ettepanekuid, kuigi enda arvates on teil teemast ainult pealiskaudne ja udune arusaamine. Või panevad õpetaid koolis teile täiesti lambist kõrgeid hindeid. Või räägivad inimesed, kui hea ja sõbralik ja muidu tore te olete, aimamatagi, et tegelikult olete te üks paras tõbras (ja sokid on ka pesemata).

Kui jah, siis palju õnne*, teil on petise (pettuse) sündroom (impostor syndrome)! Petise sündroomi puhul tunneb inimene, et teda peetakse kelleski teiseks – kelleksi targaks/tugevaks/heaks, kuid iga hetk või juhtuda midagi, mis tema tegeliku pale kõigile lõplikult paljastab. Ehk siis siin on kaks osa:

  • uskumine, et ma ei ole see, kellena ma paistan
  • kartus, et see välja tuleb ja sellest tingitud tegevused või tegevusetus

Esimene osa on huvitav – inimene usub, et tema tulemused, positsioon, töökoht või -tasu ei ole saavutatud tänu tema oskustele, teadmistele või võimetele, vaid näiteks:

  • õnnele (“olin õigel ajal õiges kohas”, “pakkusin esimese pähe tulnud lahenduse, lihtsalt vedas”)
  • isiklikele sümpaatiatele, meeldimisele (“ma meeldin õpetajale/ülemusele”)
  • muudele parameetritele (“olen kukk kanakarjas”, “teisest rahvusest inimene on ju huvitav” või muu nö “auhinnaline koht”, põhimõtteliselt vähemuste eelistamine)
  • väga suurele isiklikule tööle (“tegelikult olen ma rumal, aga ma õpin hästi palju”)

Inimese uskumust ei kõiguta järjepidevad ning pikaajalised objektiivsed märgid, näiteks tõepoolest hinded, kolleegide ja klientide tagasiside, otsesed töötulemused jms. Kõiki selliseid märke tõlgendatakse otseselt pettuse tulemustena, kõiki eksimusi aga “tegeliku mina” väljendustena.

Kõige levinum esmane petise sündroomi kogemus on koolist või ülikoolist – ühel hetkel te saate kiita millegi eest, mille kohta te ise tunnete, et tegelikult te teemat hästi ei valda. Näiteks võetakse teie mingi koolikirjand või uurimustöö ja palutakse mingil kuulsal konverentsil ette kanda. Teised esinejad on kõik tuntud tegijad ja te ei saa kuidagi aru, kuidas teie küündimatu käkerdis äkki nüüd siia seltskonda sattus. Aga teete vaprat nägu – ja enamasti “petategi” kõik ära, inimesed isegi kiidavad. Ja sealt see alguse saabki. Teine traditsiooniline avaldumishetk on lapsevanemaks saamine/olemine/kasvamine – “püha taevas, ma olen tegelikult täiesti suvaline nolk, ma ei tea lastest midagi ja nüüd pean hakkama kellegi teise eest vastutama. Elu sees ei ole ma nii tark kui minu vanemad/kõik teised korralikud lapsevanemad”.

Hea uudis on see, et seesama kuulus konverents – ka enamus ülejäänuid tunnevad ennast petistena. Lihtsalt vähe pikema staažiga. Enda petise tundmise eeldus on tegelikult mingi saavutatud tase valdkonnas. Näiteks lastekasvatuse kõige kõvamad “eksperdid” on kõik need, kellel lapsi ei ole. Et aru saada, et sa midagi ei tea, on vaja päris palju teada. Petturi sündroomi erilisteks riskigruppideks on naised, akadeemiline seltskond, kõrge saavutusvõimega inimesed ja vähemused. Laiemalt kõik, kes on jõudnud kaugele, aga on probleeme enesekindlusega.

Üks huvitavamaid näited Eestis on laskesuusataja Roland Lessing, tema suust näiteks laused “Ma pole lamades kunagi osanud lasta.”, “Laskmine läks täna lihtsalt õnneks. Lasta pole ma kunagi osanud.”  ja muud sellised. Kuigi tegemist on Eesti praeguse hetke kõige kõvema laskesuusataja – MK etappidel kohad 2, 7, 10.

Teine pool ehk hirm pettuse ilmsikstuleku ees paneb inimesi tegema kummalisi asju. Võidaksegi minna edaspidi teadlikult pettuse peale välja – näiteks tõepoolest manipuleerides, meeldida proovides, isegi äärmuslikke meetodeid kasutades (plagiaat vms). Või hoopis üritatakse vältida kõiki selliseid situatsioone, mis “nõuavad” enda tõestamist – näiteks loobutakse vabatahtlikult tööst (“enne, kui minu ebakompetentsus välja tuleb”), ei kandideerita konkurssidel, ei minda võistlustel starti. Mõlemal juhul asi psühholoogiliselt siiski kurnav, sest mõlemat liiki tegevused ainult süvendavad petturi tunnet ja see omakorda “avastamise” kartust. Surnud ring.

Sellised tundeid tunnevad mingil eluhetkel kõik terve enesekriikameelega inimesed, kuid enamasti ei hakka see elu segama. Keerulisematel juhtudel – võib. Hea uudis on see, et intelligentsed inimesed, kes selle alla kannatavad, on võimelised ka ümber õppima. On erinevaid teraapiad, eneseabiraamatuid ja lihtsalt nimekirju. Kõige tähtsam on aus ja objektiivne mõtlemine. Inglise keeles kutsutakse seda “pardi testiks” (duck test) – “Kui see kõnnib nagu part, ujub nagu part ja prääksub nagu part, siis see on part”. Ehk kui su tulemused on head ja inimesed arvavad, et sa oled hea, siis sa ilmselt oledki hea.

Lisalugemist:
http://www.director.ee/neurootilise-pettuse-sndroom-mis-ohud-vivad-selle-taga-peituda-kui-juht-ennast-petisena-tunneb/
http://en.wikipedia.org/wiki/Impostor_syndrome
http://www.forbes.com/sites/margiewarrell/2014/04/03/impostor-syndrome/

* Palju õnne selles mõttes, et enamasti vaevab see tõepoolest just üle keskmise võimekaid inimesi, oskusteta inimestel on pigem Dunning–Krugeri efekt, nad ülehindavad oma võimeid ja oskuseid.



Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s