Kuidas august välja ronida?

Oled kõvasti treeninud ja vaeva näinud. Tuleb võistlus – enesetunne on nagu täitsa enam-vähem, aga protokollist vaatab vastu õudus kuubis. Hea küll, läks seekord nihu, ikka juhtub. Järgmine võistlus – sama jama. Läheb juba kahtlaseks. Kolmas võistlus – ikka sama seis. Kui oled (olnud) sellises olukorras, siis palju õnne, oled jõudnud auku!

Halb uudis on see, et järgmisel paari nädalal, halvemal juhul ka aastal, võistlustulemused oluliselt ei parane. Hea uudis on see, et kõik tippsportlased on seal olnud, seda teinud ja sellest on võimalik ka välja tulla. Järgmiseks minu nõuanded, mida ja kuidas edasi:

1. Lõpeta treenimine

Tegelikult ka. Kui sa oled vähegi normaalselt treeninud ja esined kehvemini, kui eelmisel aastal, siis ei ole viga väheses treeningus. Enda kogemusest – poole juurest varasemast treeningmahust ei olnud ma küll enam maailma, kuid Eesti tasemel vabalt. Viga on sobimatus treeningus, tervises või tagumisel juhul psühholoogises ettevalmistuses. Igal juhul – lõpeta treenimine! Nädala-paariga ei saa ennast oluliselt tugevamaks treenida, samuti ei jää sellega oluliselt nõrgemaks. Kellel närv kui palju kannatab, aga nädal treeningpausi on miinimum, veel parem kaks. Päris diivanil vedeleda ei tasu, selline aktiivne puhkus. Erialast võiks eemale hoida, kasutada muid meetodeid. Koormuse hindamisel võib kasutada “ema-konstanti”. Ehk sinu ema peaks suutma sinu kõik treeningud kaasa teha – sh ka tempo ja raskuste mõttes. Kui su ema on Hilde Pedersen, Eha Rünne või Ene Aigro, siis see ei lähe arvesse. Mõte on, et koormus peaks olema suvalisele spordikaugele inimesele jõukohane.

2. Käi arsti juures

Terviseuuringud! Enesetunne võib valetada. Kindlasti vereproov ja EKG, kelle klappidel on kalduvus laperdada, sellel ka ehho(kardigraafia). Mida täpsemalt teha, soovitavad arstid. Kui sa ei tea ühtegi arsti, kes sind niimoodi jutule võtaks, siis võta nööbist kinni: 1) klubi treeneritel 2) alaliidu inimestel (treenerid, juhatuse liikmed) 3) kaassportlastel. Nemad peaksid oskama sind juhendada. Üldiselt on Eestis olemas Spordimeditsiini Sihtasutus, kes peaks olema kõige targem ja kellel on EOK-ga/alaliitudega ka leping teenuste osutamise kohta. Ühesõnaga – see arstide taga ajamine võib olla igavene tüütus, aga augus olles on see hädavajalik. Haigena treenides ei ole võimalik tugevamaks saada.

3. Tee uued plaanid

Kõik, mis hooaja alguses planeerisid, enam ei kehti. Võistlused, laagrid, treeningkoormused – kõik tuleb üle vaadata. Alustad täpselt sellest kohast, kus praegu oled. Suurim viga algsest plaanist kramplikult kinni hoida või veel hullem – proovida sellele järgi jõuda. Kui tulemused ei ole plaanipärased, siis tuleb plaani muuta!

4. Otsi muud tegevust

Mitte treenimine on sportlasele kõige hullem karistus. Ikka tahaks natuke või kuidagi, nii õige pisut… Ette mitte ennast hulluks ajada, siis leia mingi muu tegevus. Käi koolis või võta mõni kursus (Coursera, Khan AcademyE-õppe repositoorium, palju erinevaid viiteid ), õpi keeli (Lingvist (eesti keele baasil), Duolingo (inglise keele baasil)), aita nooremaid treenida. Kui on ilmtingimata vaja sporti teha, siis leia mõni täitsa uus ala (jooksja jaoks ei kvalifitseeru suusatamine või rattasõit uueks alaks, üks vastupidavus kõik). Eriti head on osavust, tasakaalu ja painduvust arendavad alad, näiteks jooga, tantsimine, batuudihüpped jms. Võta seda kui aega arendada kõiki neid külgi, milleks varem aega ei jäänud. Samuti on hea “meelelahutus” sponsorite otsimine. Ja loomulikult psühholoogiline treening, milleks muidu kunagi aega ei ole.

5. Ole kannatlik

Olenevalt augu sügavusest võib piisata nädalast või kuust – aga võib minna ka aasta. Kogu sportlaskarjääri mõistes on see siiski lühike aeg. Auku kukkumine on märksa kiirem, kui seal välja ronimine. Tegelikult teavad kõik sportlased päris hästi, mis ajast asjad valesti minema hakkasid. Vaata, palju sellest aega möödas on ja arvesta, et vähemalt sama palju läheb aega, enne kui samale tasemele tagasi jõuad. Ja siis oled samal alles tasemel, mitte tipus! Mõned kaotavad enne lootuse, eriti kui oma vigadest ei õpita, mis toob meid järgmise punktini –

6. Õpi kogemusest

Augus olemine on valus kogemus ja hirmus tahtmine on seda üleüldse ignoreerida või vähemalt kiiresti unustada. Ei tohi, muidu jäädki sinna sisse kukkuma. Tuleb mõelda ja meelde jätta – mida ma tegin ja mida ma ei teinud, mida oleksin pidanud tegema või mitte tegema ja mida ma edaspidi teen, et seda olukorda vältida. Ühe korra kukuvad kõik sportlased suuremasse või väiksemasse auku, see käib tippspordi piiride katsetamise juurde, aga vähemalt samasse auku ei maksa kaks korda küll kukkuda. Muuseas, õppida saab ka teiste kogemusest…

7. Säilita rõõmus meel

Jah, seis on s**t. Jah, hooaeg on (võib-olla) rikutud. Aga kui oled kaelani s***s, ei ole hea mõte pead norgu lasta. Edasi on vaja minna! Kõik eelnevad punktid peaksid sulle andma sihi ja tegevuse. Keskendu enda arengule, uutele kogemustele ja võimalustele.  Ja pea meeles – hullemaks saab alati minna.

 



Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s