Kujutlusvõime jõud vol.2 – tippspordis

Kas teadsite, et vaadates teist inimest mingit tegevust tegemas, aktiveeruvad meil peegelneuronid – samad ajurakud, mis tegevust ise tehes? Ainult vaatamise puhul on signaal lihastele lihtsalt blokeeritud, kuigi väga tugeva kaasaelamise korral teeme vaistlikult ka ise liigutusi kaasa. Teadlased pole praegu peegelneuronites päris kindlad, aga hüpoteesid on paljulubavad. Ja veel rohkem lubavad tehtud katsed, mis küll ei kinnita peegelneuroneid põhjustena, aga praktikas ongi tagajärjed põhjustest olulisemad.

Imiteerimine on inimese jaoks vaistlik ja esmane õppimisviis – näeme kellegi tegevust ja proovime ise järgi teha. Liigutusvõimete õppimisel on üsna mõeldamatu õppida ainult sõnalise kirjelduse pealt: vot nüüd pinguta reie nelipealihas 10% jõuga, samal ajal ka puusapainutajad ning sääresirutajad. Keegi ei saaks midagi aru, ikka vaatamine, kes siis vahetult või video ja piltide kaudu. Paljas pealtvaatamine õpetab meid, teeb meid osavamaks ning tihtipeale efektiivsemalt, kui üksi spetsiifiliste harjutuste tegemine. Õppige parimatelt, jäljendage neid!

Palju sõltub aga ka vaataja tasemest. Mina võin balletti vaadata palju tahan, aga oluliselt graatsilisemaks see mind ei tee. Samas oma eriala liigutusi suudan ma juba paari korra nägemise järel järgi teha. Kõik sõltub sellest, kas me ise suudame ennast “näha”, et te kujutada ennast sama tegevust tegemas (“näha” on meelega jutumärkides, selge pildi suudavad endale ette luua vähesed, pigem on vajalik õige tunde tekitamine). Põhimõtteliselt on erinevad tasemed – vaatan teist inimest, kujutlen ennast tegutsemas (kõrvaltvaatajana), kujutlen ennast tegutsemas (iseendana, mitte kõrvalt vaadates) ja teen ise.

Kõige efektiivsem on visualiseerimine mingi tehniliselt keeruka tegevuse puhul – sul on võimalus harjutust ikka ja jälle läbi teha. Mõni tegevus on reaalelus kallis, ohtlik, kurnav või aeganõudev. Suusahüppaja hüpe on kallis ja võtab palju aega. Rallisõitja saab oma kiirustkatset võib-olla ainult korra varem läbi sõita. Lumelaudurite trikid on ohtlikud. Kujutlus on tasuta, seda saab teha igal pool ja igal ajal, ka vigastatuna, ei nõua meil füüsilist pingutust ning ei ole füüsiliselt ohtlik.

Praktilisi juhendeid, kuidas teha on internet täis, alustada võib TLÜ õppematerjalidest. Kujutlus ei pea olema täiuslik, aga see peab olema “õige”. Ma võin väga vabalt ette kujutada, et ma hüppan 2 meetrit kõrgust nagu Blanca Vlasic, aga see kujutlus ei oleks väga realistlik. Kõige parem on kasutada näidisena mingit ligilähedast õnnestanud sooritust. Kuna kujutlus toimub pea sees, siis kõrvalt on muidugi üsna keeruline öelda, mis toimub või kuidas teha, kõik on lihtsalt tunnetuslik. Kujutlus on enamasti reaalsusest kiirem, kuid väga kiirete tegevuste korral võib olla ka aegluubis. Kujutlus on lihtsam, kui silmad on kinni ning mingi osa füüsisest mängib kaasa (õige kehaasend, riietus, temperatuur, helid). Kõige õigem ongi lihtsalt katsetada ja harjutada, sest harjutamine teeb teadupoolest meistriks.

Meistrid kasutavad kujutlus väga mitmekülgselt, varieerides detailsuse astet. Samuti on erinevad psühholoogiliseks ettevalmistuseks ning füüsilise liigutuse õppimiseks või kinnistamiseks kasutatav kujutlus.Kõige parem on tippsportlaste puhul seda jälgida kujutluse kasutamist kõrgushüppajate ja mäesuusatajate juures – neid ikka näidatakse enne hüpet/starti. Pilk kergelt klaasistunud või silmad kinni, keha teeb mingil määral liigutusi kaasa. Lindsey Vonn on öelnud: “I always visualize the run before I do it. By the time I get to the start gate, I’ve run that race 100 times already in my head, picturing how I’ll take the turns.

Muuseas, erinevad eksperimendid on näidanud ka muid huvitavaid tulemusi – näiteks vigastuse korral võib visualiseerimine aidata vigastatud lihast treenida. Tegelikult ei liiguta, aga kujutame ette ning lihas ei atrofeerugi. Ning isegi see, kui me kujutame ette, kuidas meie vigastus paraneb, pidi paranemisele kaasa aitama.

Kokkuvõtvalt – kujutluse kasutamine on väga lihtne viis paremaks saada. Nõuab ainult tahtmist ja pisut aega. Tippsportlase puhul ma ei tea ühtegi adekvaatset vabandust, miks seda mitte kasutada. Nii et kes arvab, et ta on tippsportlane, siis asugu harjutama. Olukordi, mis muidu kvalifitseeruvad “niisama passimiseks” (bussisõidud näiteks), saab väga edukalt harjutamiseks ära kasutada. Paremad tulemused nagu maast leitud.



Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s