Kujutlusvõime jõud

Kujutage ette, et viibite mõnel soojal lõunamaa saarel mererannas. Lebate mugaval lamamistoolil ja vaatate, kuidas lained laisalt rannale voogavad. Taevas on sini-sinine ja meri teist värvi sini-sinine, palmid õõtsuvad kergelt pea kohal ja õrn tuulehoog kõditab varbaid. Kiiret pole kuhugi, kõht on täis, tuju hea. Kaalute vaikselt, kas minna ujuma, tellida ettekandjalt veel üks kookospähklijook või tukkuda niisama… Pange korraks silmad kinni ja proovige kõike seda ette kujutada.

Tuli soe ja pehme tunne? Täpselt sama edukalt (või veel edukamalt) on võimalik tekitada ka negatiivseid tundeid – hirmu, viha, ärevust. Tegelikult me teeme seda kogu aeg meenutades minevikku ja ette kujutades tulevikku. Mõne ebameeldiva sündmuse meenutamine paneb meid ka praegu halvasti tundma, tulevase puhkuse ettekujutus tekitab hea tuju – ilma et reaalsuses midagi muutuks.

Meie aju ei ole tegelikult väga taibukas, tal on tõsiseid probleeme reaalsuse ja fantaasia eristamisega. Lapsed õpivad selle ära umbes 5-6 eluaasta paiku (päkapikke pole olemas!), kuid ka siis on see tunnetuslik ning põhineb teadmistel ja varasematel kogemustel – mis asjad on üldse võimalikud. Aga isegi täiskasvanuna oleme und nähes tavaliselt üsna kindlad, et see toimub päriselt, teatud psüühikahäired ja meelemürgid tekitavad sama efekti ka ärkvel olles (http://et.wikipedia.org/wiki/Luul). Ning isegi kui me teame, et meie kogemus ei ole reaalne, vaid põhineb kujutlusvõimel, on emotsioon vägagi reaalne – raamatut lugedes voolavad siiski pisarad ja arvutimängus luurates on närvid läbi nagu politseikoeral, kuigi me teame väga hästi, et see kõik on “mängult”.

Hea on aga see, et me võime selle nõrkuse enda kasuks pöörata ning see on üks väga võimas ja kasulik oskus. Mitte küll päris sellel tasemel, nagu kadunud Minn ütles – “Külm on ainult emotsioon”, aga abiks on ikka. Ehk kui tuju on kehv, võiks proovida meelde tuletada või ette kujutada olukorda, kus oli hea olla. Hakkab parem. Muuseas, seda me tegelikult tihti teemegi: ümbritseme ennast ilusate plakatite-piltidega, kuulame lemmiklaule, sööme kindlaid sööke, mis seostuvad meile heaoluga.

Oskus on teha seda teha teadlikult, nö tellimise peale ja varieerida emotsioone. Enimlevinud on ilmselt magamaminekuks rahunemine, aga sama edukalt saab ennast häälestada avalikuks esinemiseks, keeruliseks läbirääkimiseks, pingeliseks tööks, raskeks võistluseks, milleks iganes. Ehk siis juba ette valime ise selle meeleseisundi, milles me tahame olla ja ise tekitame selle endale. Välistest tingimustest hoolimata. On veel erinevaid nõkse, kuidas soovitud meeleolu nagu lülitist sisse-välja lülitada – põhimõtteliselt tuleks tekitada endal Pavlovi refleks, kus pilt, puudutus, heli või lõhn vallandab mingi käitumise või emotsiooni. Neurolingvistilises psühholoogias öeldakse selle kohta ankur (anchor).

Selliste võtete kasutamine nõuab aga eelnevat harjutamist (nagu ka kõik muud oskused). Harjutada tuleks võimalikult turvalises keskkonnas ja esialgu lihtsate mälestuste olukordadega. Ning proovida kasutada kõiki meeli – pilt, helid, puudutused, lõhnad. Detailsuse aste on valikuline, aga kõige olulisem on saavutada soovitud tunne. Eriti efektiivne on situatsioon niimoodi meelde jätta siis, kui see reaalselt toimub, siis on hiljem lihtsam ka meenutada.

See ei ole aga sugugi mitte ainus kujutluse kasutusviis. Teistest viisidest aga hiljem, huvilised võivad lugeda Tallinna Ülikooli õppematerjale – http://www.tlu.ee/opmat/ts/TST6007/visu/index.html

---