Olümpiamedal kui doktoritöö

Lasteaias on igal rühmal omad kindlad kasvatajad, kes hoolitsevad rühma eest päev läbi. Eraldi võivad olla liikumis- ja muusikaõpetajad, aga üldiselt on ikkagi omad kasvatajad, kes rühma “suureks” kasvatavad. Algkoolis veedetakse jätkuvalt suurem osa ajast klassiõpetajaga, üksikud tunnid on teiste õpetajatega (kehaline kasvatus, muusika, kunstiõpetus). Põhi- ja keskkoolis on klassijuhataja pigem tugiisikuks, õppeainete jaoks on juba eraldi õpetajad – ka nemad spetsialiseeruvad. Olulisemaks muutuvad klassivanemad, tuutorid – põhimõtteliselt võimekamad kolleegid. Ülikoolis tänapäeval kursusejuhatajat kui sellist ei ole. On tuutorid, erialajuhendajad ning hiljemalt bakalaureusetöö ajaks peab iga üliõpilane valima endale isikliku juhendaja – vastavalt oma kitsamatele eelistustele. Magistri- ja doktoriõppe ajal on juhendajad juba kohustuslikud. Neid võib olla mitu ning ka teistest ülikoolidest kaugelt-kaugelt maalt. Kuigi lõplik vastutus õpingute ja tööde edukuse eest lasub siiski üliõpilase õlgadel, siis juhendajad peaksid arengul silma peal hoidma ning vajadusel suunama.

Põhimõtteliselt – õpingute alguses:

• ühel õpilasel üks õpetajaga
• ühel õpetaja palju õpilasi
• kõike tehakse koos, õpetaja juhtimisel

Keskel:

• ühel õpilasel palju õpetajaid
• ühel õpetajal väga palju õpilasi
• kuigi pisut on individuaalsust, tehakse jätkuvalt väga palju koos
• initsiatiiv on pigem õpetajapoolne.

Lõpus (või tipus):

• ühel õpilasel mõned õpetajad
• ühel õpetajal mõned õpilased
• õppimine on individuaalne
• initsiatiiv on õppijapoolne, õpetaja toetab.

Proovime seda loogikat nüüd sporti üle kanda. Ilmselgelt on tippsport püramiidi tipp. Magistriõppese astumine võiks olla võrdne rahvuskoondisesse pääsemisega – mingi tase on olemas, aga tahaks jõuda kaugemale. Paljud loobuvad ja lähevad tootvale tööle. Magistrikraad ja doktoriõpe tähendavad jõudmist rahvusvahelisele tasemel, artiklite avaldamine on üksikud tublid sooritused (nö punktikohad) ning doktoritöö oleks siis absoluutne tipp – tiitlivõistluste medalipretendent. Medalivõit ja rekordid on juba rahvusvaheliselt olulised publikatsioonid.

Eestis aga koheldakse koondislasi umbes nagu lasteaialapsi – ja siis imestatakse, miks nad doktoritööd ei kirjuta.

---