Raha ei ole, raha ei tule

Eesti spordi rahastamise üle on viimasel ajal räägitud ääretult palju ja ei saa minagi vaiki olla. Spordiga tegelevad inimesed ütlevad, et raha ei ole piisavalt. Spordile raha jagavad inimesed ütlevad, et hea, et niigi palju on. Sportlased üritavad põlve otsas nikerdades kuidagi mingi tulemuse teha ja loodavad, et siis tulevad õnn, pudrumäed, piimajõed ja haigekassakindlustus ise nende õuele.

Jätame kohe alguses kõrvale harrastus- ja noortespordi, mille suhtes on minu seisukoht ühene – raha aitaks ja seda on rohkem vaja. Mõlemad on riigi ja rahva seisukohast ennetavad tegevused, mis võivad vältida paljusid probleeme. Kust alustamiseks raha leida (loe: kellelt ära võtta) on juba keerulisem küsimus. Aga tippsport – see on minu teema ja ma usun, et mul on ka lahendusi välja pakkuda.

Tulemus!=Tasu (mitte-arvutiinimestele: tulemus ei võrdu tasu)

Ma olen ise tippsporti teinud ja minu tulemused olid minu koondisekaaslastest märksa paremad. Erikohtlemist (sh rahalist) see mulle eriti ei taganud (mõni lennupilet jms välja arvata). Samuti ei pidanud sponsorid minu toetamise õiguse üle veriseid võitluseid. Minu kui sportlase rahalist toimetulekut mõjutasid minu tulemused väga vähe! Kui alaliit saigi minu tulemustest mingit kasu, siis see määriti üldiselt kogu koondise peale laiali. Ütleme, et kui koondises oli 10 inimest, siis minu tulemuste teenitud kasu jaotus 2/11 mulle ja 1/11 igale ülejäänud sportlasele. Näiteks minu nimelise toetusega maksti palka kogu koondist teenindavale inimesele, kuigi minuga tegeles ta pisut rohkem. Ehk siis – olgugi, et ma olin ennast ise juukseidpidi keskpärasuse mülkast välja tõmmanud, sain ma ise sellest proportsionaalselt väga vähe kasu.

Ma teadsin, mida on vaja, et teha häid tulemusi. Ma olin paar aastat selle nimel väga palju välja kannatanud ja kui tulemused tulid, siis ma oma naiivsuses lootsin, et elu läheb kergemaks ja tingimused paremaks. Aga selle asemel eeldati, et see ongi normaalne – mina teen oma imesid pisut paremates tingimustes edasi ja teised teevad oma keskpäraseid tulemusi pisut paremates tingimustes edasi. Minu arvates ei olnud see aus. Mina tahtsin teha väga häid tulemusi väga headest tingimustes. Teised mind ei huvitanud – minu poolest võiks ka neil olla väga head tingimused, aga kõigepealt siiski minul. Ja siis ma sain aru, et on vaja oma tiimi.

Tipus on üksildane

Võta ette nimekiri Eesti olümpiamedalistidest ja vaata, kas seal on mingit loogikat?
On kaks-kolm-neli ala ja perioodi, kus võib kahtlustada mingit suuremat süsteemi – korvpall 52-68, tõstmine ja maadlus enne II maailmasõda, vehkelmine praegu (kuigi olümpiatulemustes see ei kajastu). Nendel aladel olid pikema perioodi vältel erinevad sportlased medalitel. Muid seaduspärasusi – mitte eriti. Erinevad spordialad, ühel alal üks-kaks inimest. Eesti spordis on tipud süsteemivälised – andekad inimesed õigel ajal õiges kohas! Ja kui vaadata käesolevat sajandit, siis kõigil medalistidel on siiski olnud oma tiim. Erki Nool. Gerd Kanter. Heiki Nabi. Kristina Šmigun. Andrus Veerpalu. (AV ja Jaagu koha pealt võib öelda, et oli ju koondis! Ei, pigem oli tiim Mati Alaver, ülejäänud koondis oli potjomkin, kuigi ka neile pudenes üht-teist). Aga sellest hoolimata üritatakse kogu aeg tekitada mingisugust suurt potti kõigile sportlastele, koostatakse koondiseid, kus kõigil on võrdsed tingimused ja võimalused… Suures potis ei ole võimalik ühes nurgas rammusamat suppi keeta, kuid lahja supi pealt ei tee ka kõige võimekamad head tulemust. Ning kõigile rammusat suppi pakkuda pole mõtet, nõrgemad jäävad ka siis paremal juhul keskmisteks.

Aga oh seda kisa, kui riigi raha ainult tippudele jaotataks! Kes otsustab, kes on nüüd see tipp, keda toetada? Millistel aladel? Mis tingimustel? Kuidas üldse õunu ja apelsine võrrelda? Aga porgandeid? Lõpptulemusena vaieldaks 10 aastat detailide üle ja ei jõutaks ikka kuskile, sest kõigi arvateks tehakse neile ülekohut.

Tegelikult pole raha siin elus kõige tähtsam. Ka spordis mitte. Raha on vahend. 100$ Warren Buffeti käes on tunduvalt parem diil kui 1000$, nomaitea, Justin Bieberi käes. Oluline on osata seda raha teenida ja õigesti kasutada. Siinkohal otsustavad kaadrid kõik. Kui ma noore sportlasena jõudsin arusaamisele, et on vaja oma tiimi, siis mul polnud vähematki aimu, kuidas seda teha. Milliseid inimesi vaja on? Kust neid inimesi leida? Kuidas sponsoritelt raha küsida? Kust leida neid sponsoreid, kellelt raha küsida? Palju raha küsida? Palju mul üldse aasta eelarve olema peaks? Mul polnud isegi aimu, millistele küsimustele ma vastust ei teadnud! Ajapikku sain targemaks, aga sinna kulus palju väärtuslikku aega ja mõned küsimused avastan alles praegu. Ajast veel rohkem energiat, mida oleks võinud kulutada hoopis treeningutel ja võistlustel. Kõige rohkem kulus vaimuenergiat, eriti seetõttu, et igal võimalikul viisil anti mulle mõista, et pole õige oma rida ajada, tule söö ikka meie supipotis. Ka vaimuenergia saab ühel hetkel otsa ja seetõttu füüsiliste võimete tipus olles spordikarjääri lõpetasingi. Keha oli tugev, aga vaim oli nõrk.

Vähem raha, rohkem raha

Aga see siis selleks. Nüüd aga lahendus kõigile eesti tippspordi probleemidele – tippspordi toetustiim! 2-3 inimest, kes aitavad potentsiaalseid tippe õigele rajale. Seda võiks võrrelda iduettevõttete inkubaatoritega – toores talent sisse, kiired õpetussõnad ja toimiv toode/ettevõte/tippsportlane välja. Kusjuures, ma usun, et see annaks tulemust ka spordiklubide ja alaliitude puhul. Juhendamist vajavad valdkonnad oleksid:

1. Sponsorite otsimine
   • kontaktibaas (firma üldmeili pommitamise tulemuslikkus on nullilähedane. Vaja on otsekontakti. Puhtalt spordiinimesel ei ole otsekontakte äriinimestega)
   • sponsorpaketid (mida pakkuda, mida vastu küsida)
   • lepingud (juriidika)
2. Avalikud suhted
   • kuidas ajakirjandusega suhelda
   • järelsuhtlus toetajatega
   • interneti ja sotsiaalmeedia kasutamine (erialane hala: igal alaliidul on praegu oma individuaalne kodulehe lahendus – kalender, võistlustulemused, uudised, toetajad, pildid… Komponendid ja vajadused kattuvad 90% ulatuses, aga et saaks mingit ühtset platvormi kasutada, oh ei. Kui on vaja tulemuste andmebaasi, siis palun, telli ise arendus)
3. Tiimi loomine
   • milliseid spetsialiste võiks kasutada, sh kontaktibaas
   • eelarvestamine
   • logistikaabi (sh näiteks odavate lennupiletite või ka autorendi leidmine)
   • valdkonnaülene koostöö (moodsad sõnad! Ehk üks spetsialist mitmes tiimis, mitme erineva ala juures)
4. Skautimine (ehk siis pidev töö alaliitude ja klubidega, et neid neid harida ja leida tulevasi tippe)

Lühidalt oleks toetustiimi ülesanne aidata sportlasel leida vastus küsimustele “Mida on vaja teha, et jõuda olümpiamedalini?”. Noortel ei ole sellest tihti aimu ja nad ei tea, et sellist küsimust on üldse küsida vaja. Rääkimata siis muudest asjadest. Praegu ma ise näen, et noored maadlevad probleemidega, mille mina juba lahendasin – aga küsida keegi ei taipa. Või ei julge. Ma vahel sekkun oma initsiatiivist, aga mul on ka oma töö ja elu, ma kõike ei jõua.

Ma usun, et selline tiim ei ole utoopia ja lõppkokkuvõttes tooks tippsporti rohkem raha – vähem riigilt, rohkem erasektorilt. Isegi televiisor näitas, kuidas laskesuusatamise alaliidu eelarvest kõigest 20% tuleb erasektorist!

Kõige olulisem – tuleb toetada neid, kes tahavad ise midagi teha, teha asju teistmoodi. Just nende hulgast tulevad tipud, hall mass jääb halliks massiks.

Samal teemal:

• Kuidas jõuab raha sportlaseni?
• Raha!

---