Unejutt

Postitatud: 31. märts 2014 | Autor: | Filed under: sport | Tags: , | 1 kommentaar

Kuigi teadlased ei ole päris täpselt seni aru saanud, miks me magame, siis igal juhul ollakse ühel nõul – magada on vaja. Unepuudusel on tõsised tagajärjed nii pikas kui ka lühikeses perspektiivis. Lühikeses perspektiivis – unisus, keskendumishäired, mäluprobleemid, reaktsiooniaja pikenemine. Pikemas perspektiivis kõik õudused alates kehakaalu tõusust ja hallutsinatsioonidest kuni eluaja lühenemiseni välja.

Üldiselt teavad kõik, et:

  • magada on vaja 7-9 tundi igal ööl
  • kasulik on minna magama ja ärgata iga päev samal ajal
  • öösel tuleb magada ja päeval üleval olla

Internet ja ajakirjad on vastavaid artikleid täis, näiteks Hea uni, hea tervis, Uni (TÜ Kliinikum), Uni on tervisliku eluviisi oluline osa, samuti kõikvõimalikke nõuandeid, kuidas paremini magada. Karm reaalsus aga ütleb, et me magame järjest vähem ja halvemini.

Lihtne valem: Uneaeg = Ärkamise aeg – Uinumise aeg

Ärkamise aeg on tavaliselt fikseeritud – töö, kool jms kohustused. Varase ärkamise üle võib küll kurta, aga praktikas on selle muutmiseks üsna piiratud vahendid. Nii et uneaja pikendamiseks on vaja varem magama minna. Jällegi – öelda on seda väga lihtne, aga teostada üsna keeruline, sest nii huvitav on! Mäletate, kui lapsena ei tahtnud üldse magama minna, sest suured inimesed jäid veel rääkima ja raudselt juhtub just siis midagi eriti põnevat? Põhimõtteliselt käituvad tänapäeva täiskasvanud samamoodi. Kogu aeg on midagi teha, pidevalt tuleb uut infot, millega peab tegelema. Telekas, arvuti, teised inimesed – infovool, mida ei raatsi katkestada ja märkamatult ongi kell 1 öösel. Aga kaheksast peab juba tööl-koolis olema… Mõned soovitused, kuidass õhtul varem magama saada ja jääda:

  • Tõuse õigel ajal. Kell 12 tõustes on üsna vähe tõenäosust kell 22 magama jääda, kui just kõik see aeg rasket füüsilist tööd ei tee.
  • Füüsiline koormus/värske õhk. Üldiselt peaks liikuma kogu päeva jooksul. Enne magamaminekut rasket trenni teha ei soovita, aga värskes õhus viibimine teeb ainult head. Jalutamine, väike rattasõit, suvel ujumine, aiatööd.
  • Kaks tundi enne magamaminekut on helendavad ekraanid ja suured emotsioonid out. See tähendab arvuti ja telekas kinni, põnev juturaamat samuti. See on kõige raskem, sest alguses tundub, et ei olegi nagu midagi teha, igav on. Alternatiivtegevused – jalutuskäigud, lauamängud, (igavam) raamat, kallimale massaaž või midagi kasulikku – näiteks koristamine. Või järgmise hommiku ettevalmistamine, et ärkamine lihtsamalt läheks.
  • Söömine ja joomine. Suurem söök võiks olla 3-4 tundi enne uinumist, hiljem võib midagi näksida. Kohvi, must tee, šokolaad ja muud ergutid ka maha. Lõpuks on õhtul juba piisavalt igav ning kõht ka kergelt tühi, nii et kõige targem ongi magama minna:)
  • Magamistuba piisavalt pime, vaikne ja jahe ning värske õhuga. Ehk siis segajad välja.
  • Õpi mõtteid kontrollima. Tihti ei jää me magama seetõttu, et pea on mõtteid täis. Rahunemisele aitab kaasa info piiramine (vt 3 punkt), aga alati see ei aita. Oskus muresid ignoreerida ja mõtteid välja lülitada on väga kasulik, aga see on terve teadus.

Alguses on kõik see raske ja kindlasti stressirikas, sest põhimõtteliselt tuleb kõiki harjumusi muuta, peamiselt pean silmas televiisorit ja söömist. See nüüd ei tähenda, et aegajalt ei võiks õhtuti kauem üleval olla, aga olen tähele pannud, et kui suurem osa ajast on kindel režiim, tulevad keha ja vaim ka režiimi rikkumistega paremini toime. Muuseas, kõik need soovitused kehtivad ka/eriti lastele.

Erimärkus vaimse töö tegijatele/lapsevanematele, kes ütlevad, et öö on see aeg, kus nad saavad rahus ja vaikuses omaette olla, mõelda ja muidu produktiivsed olla – hommikud on selles mõttes veel paremad. Vanarahvas juba ütles, et hommik on õhtust targem. Varahommikud on vaiksed, pea on selge ning segajaid vähe, kui linnulaul ja päiksetõus välja jätta. Ja oh seda rõõmu, kui kell on alles 8, aga juba on midagi head/suurt/kasulikku ära tehtud.

Head ööd ja veel paremat hommikut!

Olümpiamedal kui doktoritöö

Postitatud: 26. märts 2014 | Autor: | Filed under: sport | Tags: , | Lisa kommentaar

Lasteaias on igal rühmal omad kindlad kasvatajad, kes hoolitsevad rühma eest päev läbi. Eraldi võivad olla liikumis- ja muusikaõpetajad, aga üldiselt on ikkagi omad kasvatajad, kes rühma “suureks” kasvatavad. Algkoolis veedetakse jätkuvalt suurem osa ajast klassiõpetajaga, üksikud tunnid on teiste õpetajatega (kehaline kasvatus, muusika, kunstiõpetus). Põhi- ja keskkoolis on klassijuhataja pigem tugiisikuks, õppeainete jaoks on juba eraldi õpetajad – ka nemad spetsialiseeruvad. Olulisemaks muutuvad klassivanemad, tuutorid – põhimõtteliselt võimekamad kolleegid. Ülikoolis tänapäeval kursusejuhatajat kui sellist ei ole. On tuutorid, erialajuhendajad ning hiljemalt bakalaureusetöö ajaks peab iga üliõpilane valima endale isikliku juhendaja – vastavalt oma kitsamatele eelistustele. Magistri- ja doktoriõppe ajal on juhendajad juba kohustuslikud. Neid võib olla mitu ning ka teistest ülikoolidest kaugelt-kaugelt maalt. Kuigi lõplik vastutus õpingute ja tööde edukuse eest lasub siiski üliõpilase õlgadel, siis juhendajad peaksid arengul silma peal hoidma ning vajadusel suunama.

Põhimõtteliselt – õpingute alguses:

  • ühel õpilasel üks õpetajaga
  • ühel õpetaja palju õpilasi
  • kõike tehakse koos, õpetaja juhtimisel

Keskel:

  • ühel õpilasel palju õpetajaid
  • ühel õpetajal väga palju õpilasi
  • kuigi pisut on individuaalsust, tehakse jätkuvalt väga palju koos
  • initsiatiiv on pigem õpetajapoolne.

Lõpus (või tipus):

  • ühel õpilasel mõned õpetajad
  • ühel õpetajal mõned õpilased
  • õppimine on individuaalne
  • initsiatiiv on õppijapoolne, õpetaja toetab.

Proovime seda loogikat nüüd sporti üle kanda. Ilmselgelt on tippsport püramiidi tipp. Magistriõppese astumine võiks olla võrdne rahvuskoondisesse pääsemisega – mingi tase on olemas, aga tahaks jõuda kaugemale. Paljud loobuvad ja lähevad tootvale tööle. Magistrikraad ja doktoriõpe tähendavad jõudmist rahvusvahelisele tasemel, artiklite avaldamine on üksikud tublid sooritused (nö punktikohad) ning doktoritöö oleks siis absoluutne tipp – tiitlivõistluste medalipretendent. Medalivõit ja rekordid on juba rahvusvaheliselt olulised publikatsioonid.

Eestis aga koheldakse koondislasi umbes nagu lasteaialapsi – ja siis imestatakse, miks nad doktoritööd ei kirjuta.

Raha ei ole, raha ei tule

Postitatud: 10. märts 2014 | Autor: | Filed under: sport | Tags: | 1 kommentaar

Eesti spordi rahastamise üle on viimasel ajal räägitud ääretult palju ja ei saa minagi vaiki olla. Spordiga tegelevad inimesed ütlevad, et raha ei ole piisavalt. Spordile raha jagavad inimesed ütlevad, et hea, et niigi palju on. Sportlased üritavad põlve otsas nikerdades kuidagi mingi tulemuse teha ja loodavad, et siis tulevad õnn, pudrumäed, piimajõed ja haigekassakindlustus ise nende õuele.

Jätame kohe alguses kõrvale harrastus- ja noortespordi, mille suhtes on minu seisukoht ühene – raha aitaks ja seda on rohkem vaja. Mõlemad on riigi ja rahva seisukohast ennetavad tegevused, mis võivad vältida paljusid probleeme. Kust alustamiseks raha leida (loe: kellelt ära võtta) on juba keerulisem küsimus. Aga tippsport – see on minu teema ja ma usun, et mul on ka lahendusi välja pakkuda.

Tulemus!=Tasu (mitte-arvutiinimestele: tulemus ei võrdu tasu)

Ma olen ise tippsporti teinud ja minu tulemused olid minu koondisekaaslastest märksa paremad. Erikohtlemist (sh rahalist) see mulle eriti ei taganud (mõni lennupilet jms välja arvata). Samuti ei pidanud sponsorid minu toetamise õiguse üle veriseid võitluseid. Minu kui sportlase rahalist toimetulekut mõjutasid minu tulemused väga vähe! Kui alaliit saigi minu tulemustest mingit kasu, siis see määriti üldiselt kogu koondise peale laiali. Ütleme, et kui koondises oli 10 inimest, siis minu tulemuste teenitud kasu jaotus 2/11 mulle ja 1/11 igale ülejäänud sportlasele. Näiteks minu nimelise toetusega maksti palka kogu koondist teenindavale inimesele, kuigi minuga tegeles ta pisut rohkem. Ehk siis – olgugi, et ma olin ennast ise juukseidpidi keskpärasuse mülkast välja tõmmanud, sain ma ise sellest proportsionaalselt väga vähe kasu.

Ma teadsin, mida on vaja, et teha häid tulemusi. Ma olin paar aastat selle nimel väga palju välja kannatanud ja kui tulemused tulid, siis ma oma naiivsuses lootsin, et elu läheb kergemaks ja tingimused paremaks. Aga selle asemel eeldati, et see ongi normaalne – mina teen oma imesid pisut paremates tingimustes edasi ja teised teevad oma keskpäraseid tulemusi pisut paremates tingimustes edasi. Minu arvates ei olnud see aus. Mina tahtsin teha väga häid tulemusi väga headest tingimustes. Teised mind ei huvitanud – minu poolest võiks ka neil olla väga head tingimused, aga kõigepealt siiski minul. Ja siis ma sain aru, et on vaja oma tiimi.

Tipus on üksildane

Võta ette nimekiri Eesti olümpiamedalistidest ja vaata, kas seal on mingit loogikat?
On kaks-kolm-neli ala ja perioodi, kus võib kahtlustada mingit suuremat süsteemi – korvpall 52-68, tõstmine ja maadlus enne II maailmasõda, vehkelmine praegu (kuigi olümpiatulemustes see ei kajastu). Nendel aladel olid pikema perioodi vältel erinevad sportlased medalitel. Muid seaduspärasusi – mitte eriti. Erinevad spordialad, ühel alal üks-kaks inimest. Eesti spordis on tipud süsteemivälised – andekad inimesed õigel ajal õiges kohas! Ja kui vaadata käesolevat sajandit, siis kõigil medalistidel on siiski olnud oma tiim. Erki Nool. Gerd Kanter. Heiki Nabi. Kristina Šmigun. Andrus Veerpalu. (AV ja Jaagu koha pealt võib öelda, et oli ju koondis! Ei, pigem oli tiim Mati Alaver, ülejäänud koondis oli potjomkin, kuigi ka neile pudenes üht-teist). Aga sellest hoolimata üritatakse kogu aeg tekitada mingisugust suurt potti kõigile sportlastele, koostatakse koondiseid, kus kõigil on võrdsed tingimused ja võimalused… Suures potis ei ole võimalik ühes nurgas rammusamat suppi keeta, kuid lahja supi pealt ei tee ka kõige võimekamad head tulemust. Ning kõigile rammusat suppi pakkuda pole mõtet, nõrgemad jäävad ka siis paremal juhul keskmisteks.

Aga oh seda kisa, kui riigi raha ainult tippudele jaotataks! Kes otsustab, kes on nüüd see tipp, keda toetada? Millistel aladel? Mis tingimustel? Kuidas üldse õunu ja apelsine võrrelda? Aga porgandeid? Lõpptulemusena vaieldaks 10 aastat detailide üle ja ei jõutaks ikka kuskile, sest kõigi arvateks tehakse neile ülekohut.

Tegelikult pole raha siin elus kõige tähtsam. Ka spordis mitte. Raha on vahend. 100$ Warren Buffeti käes on tunduvalt parem diil kui 1000$, nomaitea, Justin Bieberi käes. Oluline on osata seda raha teenida ja õigesti kasutada. Siinkohal otsustavad kaadrid kõik. Kui ma noore sportlasena jõudsin arusaamisele, et on vaja oma tiimi, siis mul polnud vähematki aimu, kuidas seda teha. Milliseid inimesi vaja on? Kust neid inimesi leida? Kuidas sponsoritelt raha küsida? Kust leida neid sponsoreid, kellelt raha küsida? Palju raha küsida? Palju mul üldse aasta eelarve olema peaks? Mul polnud isegi aimu, millistele küsimustele ma vastust ei teadnud! Ajapikku sain targemaks, aga sinna kulus palju väärtuslikku aega ja mõned küsimused avastan alles praegu. Ajast veel rohkem energiat, mida oleks võinud kulutada hoopis treeningutel ja võistlustel. Kõige rohkem kulus vaimuenergiat, eriti seetõttu, et igal võimalikul viisil anti mulle mõista, et pole õige oma rida ajada, tule söö ikka meie supipotis. Ka vaimuenergia saab ühel hetkel otsa ja seetõttu füüsiliste võimete tipus olles spordikarjääri lõpetasingi. Keha oli tugev, aga vaim oli nõrk.

Vähem raha, rohkem raha

Aga see siis selleks. Nüüd aga lahendus kõigile eesti tippspordi probleemidele – tippspordi toetustiim! 2-3 inimest, kes aitavad potentsiaalseid tippe õigele rajale. Seda võiks võrrelda iduettevõttete inkubaatoritega – toores talent sisse, kiired õpetussõnad ja toimiv toode/ettevõte/tippsportlane välja. Kusjuures, ma usun, et see annaks tulemust ka spordiklubide ja alaliitude puhul. Juhendamist vajavad valdkonnad oleksid:

  1. Sponsorite otsimine
    • kontaktibaas (firma üldmeili pommitamise tulemuslikkus on nullilähedane. Vaja on otsekontakti. Puhtalt spordiinimesel ei ole otsekontakte äriinimestega)
    • sponsorpaketid (mida pakkuda, mida vastu küsida)
    • lepingud (juriidika)
  2. Avalikud suhted
    • kuidas ajakirjandusega suhelda
    • järelsuhtlus toetajatega
    • interneti ja sotsiaalmeedia kasutamine (erialane hala: igal alaliidul on praegu oma individuaalne kodulehe lahendus – kalender, võistlustulemused, uudised, toetajad, pildid… Komponendid ja vajadused kattuvad 90% ulatuses, aga et saaks mingit ühtset platvormi kasutada, oh ei. Kui on vaja tulemuste andmebaasi, siis palun, telli ise arendus)
  3. Tiimi loomine
    • milliseid spetsialiste võiks kasutada, sh kontaktibaas
    • eelarvestamine
    • logistikaabi (sh näiteks odavate lennupiletite või ka autorendi leidmine)
    • valdkonnaülene koostöö (moodsad sõnad! Ehk üks spetsialist mitmes tiimis, mitme erineva ala juures)
  4. Skautimine (ehk siis pidev töö alaliitude ja klubidega, et neid neid harida ja leida tulevasi tippe)

Lühidalt oleks toetustiimi ülesanne aidata sportlasel leida vastus küsimustele “Mida on vaja teha, et jõuda olümpiamedalini?”. Noortel ei ole sellest tihti aimu ja nad ei tea, et sellist küsimust on üldse küsida vaja. Rääkimata siis muudest asjadest. Praegu ma ise näen, et noored maadlevad probleemidega, mille mina juba lahendasin – aga küsida keegi ei taipa. Või ei julge. Ma vahel sekkun oma initsiatiivist, aga mul on ka oma töö ja elu, ma kõike ei jõua.

Ma usun, et selline tiim ei ole utoopia ja lõppkokkuvõttes tooks tippsporti rohkem raha – vähem riigilt, rohkem erasektorilt. Isegi televiisor näitas, kuidas laskesuusatamise alaliidu eelarvest kõigest 20% tuleb erasektorist!

Kõige olulisem – tuleb toetada neid, kes tahavad ise midagi teha, teha asju teistmoodi. Just nende hulgast tulevad tipud, hall mass jääb halliks massiks.

Samal teemal: