Mõtestatud treening

Ilmselt on paljud kuulnud 10 000 tunni hüpoteesist, mis ütleb, et mingil alal tippu jõudmiseks kulub 10000 tundi mõtestatud harjutamist. Olgu siis tegu spordi, viiulimängu või programmeerimisega. Teema on põnev ja teadus ning internet on vaidlust täis, pange vaid otsingusse “10000 hours rule” või “deliberate practice” või “10000 hours of deliberate practice” ja hakkab tulema. Jutu lõpus on mõned viited ka välja toodud. Aga mina tahan rääkida ainult hüpoteesi teisest poolest, mis on mõtestatud treening (deliberate practice) ja just spordi kontekstis.

Treeningul ja treeningul on vahe. Loomulikult on olemas silmnähtavad erinevused: 30 minutit vs 2 tundi, rahulik kulgemine vs kõike väljapanevad kiirendused. Aga ka väliselt identsetel treeningutel võib olla tulemuse mõttes hiilgaslik vahe. Ja ma ei mõtle siin puhana või väsinuna treenimist või füüsilisi eelduseid või treeningvahendeid, vaid puhtalt treeningu mõtestamist.

Mõtestamine on vahe koolis käimise ja õppimise, tööl käimise ja töötamise ning trennis käimise ja treenimise vahel. Näitena kasutame lihtsat treeningharjutust: 10x100m maksimumkiirusega. Variandid:

• lihtsalt läbi joosta
• keskenduda sammu pikkusele
• keskenduda sammu tihedusele
• keskenduda viimasele 30 meetrile
• keskenduda stardile

Kõik need variandid on täiesti mõistlikud treeningharjutused, ka esimene variant, kui trenni eesmärki ongi lihtsalt puhas kiirus – näiteks jalgpallurile, maratoonarile, suusatajale vms. Aga näiteks sprinterile ei anna esimene variant praktiliselt midagi, ülejäänud nelja mõtekus sõltub sportlasest ja tema oskustest. Või võtame eelmise harjutuse täieliku vastandi – kahe-kolmetunnine “pikk ots” võib olla lihtsalt üldvastupidavuse arendamine või siis spetsiifiliselt mõeldud rasvade ainevahetuse intensiivistamiseks (joogi- ja söögirežiim mängivad rolli) ja lisaboonusena saab lihvida tehnikat – trenni lõpus juba väsimusseisundis.

Ehk mida ma tegelikult öelda tahan – paljude sportlaste jaoks muutub trenn lihtsalt harjumuseks või kohustuseks, eriti kui kogu treeningprotsessi juhib aktiivselt treener. Vaikselt ja tasapisi kaob ära seos treeningu ja võistlustulemuste vahel, treeningutel pole konkreetset mõtet, eesmärki – on vaid treening, mis tuleb ära teha. Mina väidan, et jättes treeningmahu täpselt samaks, on läbi mõtestamise võimalik tulemusi märgatavalt parandada. Noh, umbes samamoodi, et tehes 10 lööki värava suunas on tunduvalt suurem tõenäosus sisse saada kui lihtsalt 10 lööki ära lüüa. Sportlaste lahendus sellele probleemile on tihtipeale lihtne – teen siis rohkem, näiteks 100 lööki – aga tulemust see ilmselgelt väga palju ei paranda. Seetõttu on eestis ja maailmas väga palju “treenimise maailmameistreid”, kes teevad roppu moodi trenni, aga kahjuks mitte seda, mida on vaja tulemuse parandamiseks…

Tegelikult on see laiem teema, mis hõlmab üleüldse eesmärkide seadmist ja sihipärast treenimist-tegutsemist. See on lai, keeruline ja valus valdkond ning ma ei ole seda suutnud veel hästi sõnastada, aga õnneks on selle kohast kirjandust kõik kohad täis:)

TL;DR:  igal trennil peab olema mõte. Kui sa enne trenni ei oska mõistlikult ära põhjendada, miks sa sinna lähed, siis pole tõenäoliselt mõtet sinna minna.

Viited:

• Kuidas tippsportlaseks saada ja jääda? (UT ajakiri)
• 10,000 hours vs training debate (The Science of Sport)
• Talent, training and performance: The secrets of success (The Science of Sport)
• Wikipedia: Outliers (raamat, mis 10000 tunni teooria massidesse viis)
• Sports, Complexity, and the Ten-Thousand-Hour Rule (The New Yorker)

• 10,000 Hours May Not Make a Master After All (Time)

• Wikipedia: deliberate practice
• Deliberate practice (The Sport In Mind)