Rohkem lolle küsimusi!

Minule eriti südamelähedane teema on “lollid küsimused”. Analüütikute ülesanne on küsida küsimusi, tahes-tahtmata trehvab sinna sisse ka lolle. Soojenduseks selgitan,  mis on minu arvates üldse “lolli küsimuse” definitsioon. Minu arvates on see midagi “elementaarset” ja “loomulikku”, mida “kõik ju teavad”. Jutumärgid siin ja edaspidi on taotluslikud, sest just sellised eeldused kõigi on konfliktide ja probleemid emad. Võtame kasvõi täiesti iseenesestmõistetavad žestid – teatud kultuurides tähendab pearaputus jaatust ja noogutamine eitust.

Rusikareegel – kui juba mingi loll küsimus pähe tuleb, siis oleks targem ka küsida, muidu on oht oma elementaarsetele ja üldteatud valede eeldustele põhinedes mingi jamaga hakkama saada. Miks lolle küsimusi tihti ei küsita? Paljudele ilmselt ei tule pähegi oma eeldustes või teadmistes kahelda, samuti leidub inimesi, kes niikuinii teavad, kuidas kõik asjad käivad. Enamasti aga kardetakse loll välja näha. Mida vähem pealtvaatajad, seda rohkem “lolle” küsimusi. Mida vähem kardetakse või häbenetakse inimest, kellelt küsimust küsitakse, seda rohkem “lolle” küsimusi. Tüüpiline situatsioon spordirindelt: treener seletab tervele grupile pika jutu maha, lõpetuseks: “Kas kõik
said aru?”. Keegi ei kõssa, kõik noogutavad. Treener läheb veidi eemale, algab arutelu paarides/gruppides: “Oota, mida me tegeme peame?”. Täpselt sama stsenaarium väikeste mugandustega kehtib ka koolis, tööl, arsti juures, puhkehetkedel… Delfi foorumitest ei leia suurel hulgal lolle küsimusi mitte (ainult) Delfi kasutaja väidetavalt madalama intelligentsustaseme tõttu (tuntud ka kui Delfi debiilik), vaid hoopis anonüümsuse tõttu. Juba ennevanasti olid lugejaküsimuste rubriigid selles valdkonnas populaarsed (doktor Noormann kasvõi).

Ehk siis tuleks kaaluda, millal loll välja nägemine on olulisem kui targemaks saamine. Paradoksaalsel kombel võivad targemad inimesed endale rohkem lolle küsimusi lubada – ükskõik mida Albert Einstein küsiks, peaks kõik seda väga oluliseks ja sügavamõtteliseks, kuigi sama küsimus Juku suust kõlaks äärmiselt totralt. Ehk siis: mida rohkem küsida, seda targemaks saad, mida targemaks saad, seda rohkem võid küsida. Igaüks ise valib, mis otsast peale hakata.

Aga on ka mitmeid trikke, kuidas lolle küsimusi esitades siiski tark välja näha, näiteks:
“Kuidas sa seda oma vanaemale seletaksid?”
kinnitavad küsimused: “Kas ma saan õigesti aru, et…”
muidu pettused-valskused: “Mul läks enne kõrvust mööda, kuidas ….”, “Ants tahtis teada…”

Muuseas, üks analüüsimetoodika on küsida hästi mitu korda järjest lihtsalt “Miks?” – ei pruugi just väga tark välja näha, aga töötab ka tavaelus väga edukalt.

Vahel (või siis päris tihti…) tembeldatakse lolliks ka küsimused, millele vastata ei osata või mille vastused on ebamugavad. Nii tore on sellest nurga alt jälgida poliitikuid – tipud muidugi vastavad kõikidele küsimustele nii, et tegelikult pole ühtegi vastust andnud, aga natuke kobamad lähevad ebamugavate küsimuste puhul just küsimuse või küsija halvustamise teed.

Lolle küsimusi ei maksa häbeneda ega neid halvustada. Siinjuures teeksin mina vahet lollil ja laisal küsimusel. Laisk küsimus saab tavaliselt vastuse “RFTM” või “Google”, aga mõnikord inimene tõesti ei tulegi selle peale, et ise vastuseid otsida ja ka “Google” võib vastusena tõepoolest aidata. Nii et kui endal on loll küsimus, mida küsida häbened, soovitaksin võimalusel teha natuke eeltööd ja siis ikkagi küsida. Kui keegi küsib sinult lolli küsimuse, siis vastata viisakalt ja tõsiselt, vähemalt esimesed korrad. Hiljem koorub juba välja, kas need on laisad või lollid küsimused.

Loo moraal – lollid küsimused on teevad tavaliselt kõige targemaks. Ma olen mõnikord koolitustel mänginud udupead, kes küsib ise need lollid küsimused ära, mis kõigil peas keerlevad, aga keegi küsida ei julge. Kõik teavad niigi, et ma tark olen, lisaks muidugi ka ilus ja osav.