Õigus eksida. Iseenda ees.

Kui eelmine jutt rääkis sellest, et inimestel üleüldiselt tuleks lasta vigu teha, siis seekord pöördume hoopis huvitavama teema – iseenda – juurde.

Kartus eksida passib sügaval enesehinnangu sees. Mida hapram enesehinnang, seda vähem talub ta, kui tal “õigus” ei ole. Tugevad veel julgevad oma nõrkusi näidata, aga nõrgad üritavad iga hinna eest tugevad näida… Eelmises lauses võib kasutada ka sõnapaare tark-loll, ilus-kole jne. Vägisi tahab jälle mõte rändama minna, teemale “olemine vs näimine”, aga see on teine jutt.

Tagasi eksimise ja vigade juurde. Eksimine pole mitte ainult inimlik, vaid ka õpetlik. Vead annavad sageli rohkem infot kui õnnestumised ja võivad meid oma lõppeesmärgile hoopis lähemale viia. Penitsilliini avastamise lugu teate jah? Kogemata läksid katse-taldrikud hallitama ja näe, mis välja tuli! Edison on ka tuntud ütluse poolest: “Ma ei ole ebaõnnestunud. Ma olen leidnud 10 000 viisi, kuidas mitte teha elektripirni”. Nii et vead on head, vigadest saab õppida. Või pigem teistpidi – kui vigadest õppida (ja mitte neid paaniliselt karta, mitte tunnistada ning ennast nende pärast süüdistada), siis on nad head.

Tahtmine olla täiuslik ja teha ainult täiuslikke asju on mõnel tugevam kui teisel. Reaalsuses pole aga inimene, sportlane, tarkvara, maja, Tallinna linn kunagi “lõplikult valmis”, alati saab midagi parandada. On selline tore ütlus nagu “parem tehtud kui täiuslik” (tuntud ka kui “parem varblane peos kui tuvi katusel”, “parem pool muna kui tühi koor” jne). Minu jaoks tähendab see seda, et ma võin proovida – ja alles seejärel otsustada, mis edasi saab. Esimene versioon ei pea olema täiuslik, aga see annab palju rohkem ideid, kuidas edasi minna. Samuti on endal lihtsam, kui alguses väiksemalt ette võtta (suur siht siiski silme ees!). Väikseid vigu on lihtsam parandada ja samm-sammult liikudes saab märksa kiiremini valelt teelt tagasi pöörata. Kõike on veel vähe kulunud – aega, raha, vahendeid.

Niikuinii meie soovid muutuvad, vajadused muutuvad, võimalused muutuvad. Ühel hetkel täiuslik tundunud/olnud asi võib olla peagi aegunud ja vastupidi. Me kasvame oma riietele alguses järgi – ja siis eest ära. Kui väga kaua täpselt parajat kleiti õmmelda, võib see ühel hetkel olla väike või suur või moest väljas. Ma olin 6.klassis surmkindel, et minust saab tippsportlane ja ma lähen võimalikult vara ära spordikooli. 9. klassis olin ma surmkindel, et ma ei hakka mitte kunagi tippsportlaseks ja spordikooli ei lähe relva ähvardusel ka mitte. Ülikooli ajal sai minust siis tippsportlane. Enam ma asjades nii surmkindel pole;)

Loo moraal ja minu moto – jamad juhtuvad, aga alati saab paremaks minna. Ja kindlasti oleks saanud ka hullemini minna. Minevikku muutmine on keeruline, tuleviku ennustamine ainult pisut lihtsam. Kui vähem mõelda sellele, mis kõik valesti läks ja kui halvasti kõik minna saab ning rohkem sellele, kuidas asju veel paremini teha, on endal lihtsam ja ning ka tulemused paremad. Spordis, töös, elus.

---