Õigus eksida

Inglise keeles on see väljend kõlavam – “the right to be wrong“, kuid ega nimi meest ei riku.

Laste rääkimaõppimine on väga võluv. Enda väljendamiseks kasutatakse kõiki suupäraseid vahendeid, pööramata erilist tähelepanu vormilisele korrektsusele. Kui keel veel ei paindu “sipelgas” välja ütlema, siis sobib ka “ipi”. Aegamisi läheb paremaks ja väljendist “issi pr-pr, mme” saab ka “Isa läks autoga linna ja tuleb homme tagasi”. Kõik saavad aru, keegi ei kurjusta, aidatakse vaid õppimisele kaasa.

Huvitaval põhjusel käitume me aga vanemaks saades sageli nii, nagu vigade tegemine oleks keelatud. Nagu õppimine, millega kaasneb ka vigade tegemine, oleks midagi häbiväärset. Nagu peaks kõike kohe teadma ja täiuslikult oskama.

Kas pole kummaline, et koolis lastakse sul oma vigu parandada ainult siis, kui sa üldse midagi ei oska? Kui teed veidi vähem vigu (st päris läbi ei kuku), siin on sul vaid üks katse kõik õigesti saada ja halvemal juhul ei öelda sulle isegi, mida sa valesti tegid, rääkimata siis selgitamisest, kuidas tegelikult õige oleks. Oleks minu teha, siis ei liigutaks koolis enne edasi, kuni mingi materjal on 100% selge. Praegu minnakse hooga edasi, isegi kui oled omandanud 50-75%, kuigi see 25%, millest sa midagi ei jaga, võib teha võimatuks uue materjali omandamise. Ja aastahinne ei tuleks mitte selle pealt, et kogu materjali hulgast tean x%, vaid x% materjalist tean kõike. See eeldab muidugi individuaalseid õppeprogramme ja kogu süsteemi mõningast (khm, kapitaalset) ümbertegemist, aga see on üks teine (ja väga pikk) jutt.

Elus on väga vähe asju, mis peavad kohe esimesel katsel õigesti välja tulema. Enda sünd ilmselt – ja ega rohkem esimese hooga meelde ei tulegi. Kusjuures isegi sünd ei pea olema ideaalne, minul isiklikult oli seal arenguruumi kindlasti palju, aga mul oli ja on terve elu aega seda kompenseerida. Isegi spordis on tavaliselt mitu katset – ja mitte keegi ei vaata, mis su kõige kehvema katse tulemus oli. Mõni mees (või naine) jõuab alles ei-tea-mitmendal olümpial medalini ja kellelgi ei ole hiljem meeles, mitu korda ta 2, 22 või 102 koha sai. Käsi püsti, kes teab, mitmes Kristina Šmigun Nagano olümpial oli?

Tarkvaral on samuti mitmed eri versioonid ja veaparandused ning juba enne laiemale publikule esitamist tehakse mitmeid masin-, loom- ja inimkatseid, et vigu välja peilida. Ideaalset koodi ei kirjuta keegi, ideaalset spekki ka mitte.

Äkki peaks inimõigustesse panema sisse õiguse eksida? Õigus oma otsuseid muuta, õigus vaateid muuta, õigus asju valesti teha – ja seejärel parandada. Kas lubada eksida teistel või endal, on aga suur vahe. Teiste suhtes oleme me enamasti leebemad ja saame aru, et vead käivad õppimise juurde ja vigade parandus on positiivne, kuid iseenda suhtes oleme karmimad. Aga see on jällegi teine jutt, mis on juba kuju võtmas.