Erinevus rikastab

Et olla teistest parem, pead olema teistest erinev.
Erinev olemine ei tähenda veel, et sa teistest parem oled.

Ühe asja kaks palet. Esimene punkt on väga lihtne – kui sa teed asju samamoodi nagu kõik teised, oled sa ka sama tugev. Loomulikult on individuaalsed erinevused võimetes ja treeningu sobivuses ja nii edasi, aga põhimõte jääb kehtima. See jääb kehtima ka natuke teise nurga alt vaadates – lihtsalt mõne tipu treeningplaani kopeerides ei saa sa tõenäoliselt kunagi sama tugevaks. See, mis sobis talle, ei pruugi sobida ülejäänutele.
Treenereid ja kõikvõimalik ametimehi ajab see muidugi hulluks. Märksa lihtsam on kõiki ühe vitsaga lüüa, raami suruda ja rivis käima sundida. Eriti veel, kui mõnele teisele on see raam varem ideaalselt sobinud. Kahjuks aga kahte samasugust tippsportlast nähakse ainult siis, kui valim on väga suur, Eesti puhul on selline lootus õhkõrn. Iga tipp peab ise oma tee leidma, selle sisse raiuma ning seejärel peavad tema järeltulijad kõik jälle maha lõhkuma ning uuesti alustama. Treener vangutab pead: “Olümpiavõitjaga tegime täpselt nii ja jõudsime vaat kui kaugele, kuidas sulle ei sobi?”, ametnikud lähevad vaikselt hulluks: “Jälle tuleb üks ja hakkab oma joru ajama…”. Tippsportlane on ütlemata tülikas tegelane.
Selle kõige keskel on potentsiaalselt õnnetu tippsportlane, kes näeb väga hästi, et olemasolevad asjad teda paremaks ei tee, aga millegi teistsuguse katsetamine saab üldise halvakspanu osaliseks. “Tipus on üksildane”, ” Nael, mille pea välja ulatub, saab haamriga” ja teised vanasõnad. Loomulikult pole see nii mitte ainult spordis, vaid ka igal pool mujal. Kõiki uuendajaid on omal ajal viisakalt öeldes imelikuks peetud. Mitte nii viisakalt on mõned isegi tuleriidal põletatud. Spordis käib asi natuke väiksemas mastaabis aga märksa tihedamini, iga tippsportlane peab maha oma võitlusi tuuleveskitega, kellele jääb ette, et ta ei ole nagu teised lapsed.

Sellel kõigel on aga ka teine külg. Erinemine on alati risk – orienteerujatel on (irooniline) ütlus, et parem kambaga eksinud, kui üksi õiges kohas. Ja umbes nii asjad ongi. Inimene on karjaloom, kuulumisvajadus on üks põhivajadusi.  “Just teiste moodi püüad mõelda ja sulada massi…”. Psühholoogiliselt on keerulisem olla väljaheidetud, isegi kui sul on õigus, kui olla “pundis sees”, isegi kui kogu punt eksib. Mingi piirini töötavadki homogeensed grupid paremini – vastuolusid on vähem, minnakse ühes suunas jne, kuid pikemas perspektiivis ja suuremas mastaabis on tegu juba massipsühhoosi, karjaefekti ja kõige muu koledaga. Sõltumatu Šveitsi teadusuuringute labor on korduvalt tõestanud, et mitmekesisus viib paremate tulemusteni – geneetilises plaanis, äris, teaduses – ja ma kahtlen, kas sportki erand on.

Tulles tagasi aga alguse ja teise väite juurde – erinemine iseenesest ei ole mingi eesmärk ja ei tähenda automaatselt, et sa kohe oledki teistest parem. Alati on võimalik teha asju teistmoodi ja halvemini. Samuti ei tasu arvata, et kogu ülejäänud maailm (loe: treenerid, asjamehed) peabki sinu eripäraste teravate nurkadega kohanema. Mõnes mõttes kehtib “enne mune, siis kaaguta” – seni, kuni tulemust pole, ei maksa erilist erikohtlemist loota. Jah, oleks ilus, kui kaikaid kodaratesse ei loobitaks, kuid rohkemat tavaliselt ei pakuta. Pigem kipuvad asjad isegi esimese variandi poole kalduma. See on kibe pill, aga kui tahtmine on suur, tuleb see alla neelata. Mina oma idealistlikus maailmavaates näeks, et ka selliseid musti lambaid toetataks, oleks endalegi vahel ära kulunud, aga praktikas on juhtoinalt seda palju loota. Hoopis suurem lootus on leida toetust kuskilt kõrvalt, eriti inimestelt, kes on ise hoopis valged varesed (olnud).

Ja loomulikult kõige tähtsam – isegi kui sa oled erinev ja juhuslikult teistest parem, ei tähenda see veel, et sul oleks õigus jobu olla. Austa ennast, austa teisi. Aga see on juba teine jutt.