Spordipsühholoogia päris elus

Elu on hämmastavalt spordi sarnane. Minu praegune inspiratisoon pärineb suuresti raamatust In Pursuit of Excellence: How to Win in Sport and Life Through Mental Training (jeerum, kui pikk pealkiri)  ja isiklikust kogemusest.

Üldine arvamus (spordi)psühholoogiast on, et see on 1) mingi soolapuhumine, 2) nendele, kes on natuke ohoho 3) lõputu jauramine, mis kuhugi ei vii. Tegelikult on spordipsühholoogial tippspordis ainult üks eesmärk – tulemus*. Tippsport on juba selline, muu seal ei maksa. Samas on seal olemas ka natuke pehmem pool, mis pühendub sellele, et tulemuseni jõudmisel ei oleks pikaajalisi negatiivseid tagajärgi. Päris elus on rakendatavad mõlemad pooled: nii eesmärkideni jõudmine kui ka teekonna nautimine.

Pisut teooriat ka. Ühe jaotuse järgi on kasutatakse spordipsühholoogiat nelja vajaduse kategooria korral:

1. Soorituse areng – eesmärgiks on tulemuse parandmine
2. Soorituse düsfunktsioon – mingi psühholoogiline tagasilöök, mis ei võimalda füüsilisi võimeid 100% realiseerida (läbipõlemine, kaotushirm, üleminekuraskused jms)
3. Soorituse häire – see on juba natuke “ohoho”-kategooria, psüühika- ja käitumishäired ka päris elus (söömishäired, paanikahood, agressiivsus)
4. Soorituse lõpetamine – tippsportlasele on see väga suur elumuutus, nii praktiliselt kui ka emotsionaalselt. Leinareaktsioon on normaalne, karjäärinõustamine soovituslik.

Kolmas kategooria on kliiniline, st seal on ilmselt vaja professionaali abi. Ülejäänud juhtudel saab abi…treeningust (me räägime ju spordist, pole siin imestada midagi). Keha ja mõistuse treenimine on täiesti tavapärane, aga sama edukalt on võimalik treenida ka vaimu, psüühikat. Kui ma nüüd mõned näidisvaldkonnad ette loen, siis loodetavasti muutub arusaadavaks ka kogu jutu esimene lause:

• eesmärkide seadmine
• lõdvestumine
• keskendmine
• sisekõne juhtimine
• meeskonna efektiivsus

Ei ole ju eriti spordispetsiifilised valdkonnad, või mis? Loomulikult on spordipsühholoogial vastavalt spordialale omi nüansse, kuid peamine vahe eluga on intensiivsuses. Vähemalt mina tunnetan seda nii – tippsport on väga intensiivne, see on elu sees olev teine, veel suurem elu.

Erinevatest valdkondadest juba edaspidi, seniks minu isiklik kogemus:
Läksin psühholoogi jutule pärast vigastust, kui stress ja negatiivsed emotsioonid matsid mu nii enda alla, et üksi ma enam välja rabeleda ei suutnud. Psühholoog aitas mul killud kokku korjata ja järje peale tagasi saada. Edasi läksime juba tulemuste parandamise peale ja minu arvates edukalt – mu tulemused olid stabiilsed, ebaõnnestumisi oli vähe (neid oli) ja nendest taastumine oli kiire. Kuid kõige olulisem – ma olin märksa rahulikum ja rõõmsam kui varem. Elukvaliteet tõusis! Sportlaskarjääri lõpetamine läks ka üsna rahulikult ja ilma suuremate üleelamisteta. Spordipsühholoogia vahendeid kasutan igapäevaselt – paljugi küll alateadlikult, kuid sellest piisab täiesti, et oskused rooste ei läheks (füüsilise vormiga hoian umbes sama taset). Ise olen rahul.

*Praegu räägime siin spordipsühholoogiast tippspordi, mitte spordiharrastuse kontekstis.