Lootustandvast noorest tippsportlaseks

Miks jäävad paljud lootustandvad noored sportlaskarjääri lõpuni ainult lootustandvateks? On näha, et võimeid nagu oleks, aga kuidagi ei tule seda viimase nuki ületamist, et neid võimeid ka täiskasvanute hulgas tippspordis realisiseerida.

Juunioriaastad on rasked. Kooli lõpetamine ja sellest tulenev elurütmi ja võimaluste muutus (Eesti oludes – ravikindlustus!); sportlikus mõttes vajadus konkureerida mitte enam omavanustega, vaid sõna otseses mõttes kogu maailmaga. Ja nagu sellest veel vähe oleks: peatub loomulik füüsiline areng – keha on ennast täis kasvanud.

Noorsportlane areneb põhimõtteliselt treeningust hoolimata. Jah, vale treeninguga saab palju asju ära rikkuda ning õige treeninguga hoogu anda, kuid teatud vanuses on organismi loomulik areng treeningust märksa võimsam faktor. Selle pärast ongi spordis võistlusklassid vanuse, mitte treeningtundide või -kogemuse järgi – vanus ongi sportliku tulemuse ennustamisel kõige tähtsam tegur! Konkreetse noore edukus võrreldes teiste omavanustega sõltub küll juba treeningust, aga peamiselt võimetest ja arengutempost (kronoloogiline vanus vs bioloogiline vanus). Edasi räägime ainult neist, kes on väga heade sünnipärast võimetega, nö tippsportlase materjal.

Mõni noor areneb ühtlaselt – kogu aeg natuke, kuid enamasti tulevad sisse ka arenguhüpped, umbes nagu kasvuspurdidki. Lõppkokkuvõttes pole erilist vahet – kui üks väga võimas arengumootor, aeg, enam nii suurt efekti ei anna, tuleb hakata sihipäraselt treenima. Selleks pole aga noori tavaliselt ette valmistatud ja nad pole sellega harjunud – varem ju toimis, et lihtsalt tehti midagi ja muudkui mindi paremaks. Arenguhüppe korral isegi hiigelsammudega, nii et tekib petlik illusioon  et maailma absoluutne tipp ongi väga lähedal: paar aastat veel ja ollaksegi kohal!

Selline loomulik areng aga teatud vanuses (~20) aeglustub märgatavalt. Sobimatu treeningu korral võib isegi tekkida taandareng. Psühholoogiliselt on seda väga raske taluda – oled “noor ja lootustandev”, aga kuidagi ei suuda neid lootusi õigustada. Ega keegi ei taha ju halvasti asju teha, tavaliselt lihtsalt ei teata paremini.

Nii et nagu iga senise jutu puhul jõuan ikka sportlaste harimiseni välja. Selleks “lapsepõlve lõppemiseks” on vaja sportlasi ette valmistada! Ning kui juba lapsepõlv läbi on, siis kõvasti toetada. Oskused iseseisvaks eluks a la sportlane: ajaplaneerimine, treeningute planeerimine ja analüüs, tugevate ja nõrkade külgede tundmine, psühholoogilised oskused (sh enesemotivatsioon ja eesmärgmistamine), toitumine, rahalised oskused. Füüsiline areng pole sugugi ainus, mis sel hetkel paugu saab, nagu alguses öeldud, muutub selles eas ka kogu üldine elukorraldus.

Seda kõike arvesse võttes pole eriti imekspandav, et vähesed selle pähkli läbi hammustavad. Tippu kipuvad jõudma need, kelle areng on olnud aeglane või võrdlemisi hiline, sest nad on harjunud vaeva nägema. Aga töötegemine on õnneks väga suures määrast õpitav, erinevalt näiteks maksimaalsest hapnikutarbimisest või lihaskiudude ehitusest. Nii et lootust siiski on. Ka “noortel ja lootustandvatel” ning isegi mitte enam nii noortel – tuleb vaid õiged nupud üles leida.