Maailmas läbilöömine

Tähelepanu, järgev postitus sisaldab ainsat ja õiget edu valemit!

See oli juba mingi ennemuistne aeg (september), kui ühelt poolt kirjutas Peep Pahv Postimehes nö välismaale kaduvatest (pallimängu)talentidest ja teiselt poolt oli Õhtulehes ilus jutt Konstantin Vassiljevist. Lugude moraal oli mõlemal juhul sama – maailmas läbi löömiseks tuleb iseendaga kõvasti tööd teha. On lihtsalt vedamine, kui sulle sattub selline treener, kellel on:

1. sinu võimetele vastav treeningplaan
2. sinu iseloomule sobiv treeningmetoodika
3. aega ja viitsimist sinuga tegeleda

Reaalsuses on hea, kui üks kolmestki olemas on – ja ülejäänuga tuleb ise hakkama saada. Jutt käib praegu peamiselt meeskonnaaladest, kus sportlane üldiselt treenerit ei vali, individuaalaladel saab ja tulebki treenerit vastavalt nendele kolmele tingimusele valida (lisandub veel majanduslik mõõde). Naiivne on arvata, et üks treener sobib alati ja kõigile, nagu mujalgi elus kehtib “kellele ema, kellel tütar”.

Minul on oma versioon, mis nende välismaale minejatega juhtub. Esiteks on nad Eestis nö lapstähed – andekad, tõenäoliselt varajase arenguga ning sattunud just õige treeneri käe alla – muidu andekus ei avaldukski. Kõik on seni läinud võrdlemisi lepase reega. Jah, nad on pingutatud ja teinud kõvasti tööd, aga läbinisti toetavas õhkkonnas. Välismaal on keerulisem: olmemured, millega seni vanemate tiiva all elanud noored pole kokku puutunudki. Keskkonnavahetus, võõrast keelest ja kultuurist tulenev stress. Enesemääratluse muutumine – suur kala väikses tiigis vs väike kala suures tiigis. Teistsugused treeningud, teistsugune taktika, teistsugune metoodika. Uus treener, kes 95% tõenäosusega ei ole sama sobiv. Kahtlustan ka seda, et mõnes kohas eeldataksegi, et igaüks teeb üldfüüsilise põhjaga iseseisvalt ja ühised treeningud on pigem eriala/meeskonnaspetsiifilised. Sellisel juhul pole üllatav, et noorsportlane kultuurišoki saab ja tulemused taandarenevad. Edasine sõltub asjaoludest – kas suudetakse ennast koguda ja oludega kohaneda ning kui kaua see aega võtab. Mõnel läheb see kiiremini, mõnel aeglasemalt, mõnel ei õnnestugi.

Lahenduseks oleks, kui treenerid rõhutaksid juba maast madalast iseseisva töö ja mõtlemise tähtsust. Siinkohal taandub kõik täiesti tavalisele pedagoogikale ja laias mõistes haridusele/haritusele. Kas õpetame ja kontrollime fakte (“õpikust leheküljed 110-115”) või õpetame mõtlema, nii et inimene ise loeb huviga mitte ainult need 6 lehekülge, vaid otsib ka kõikvõimalikku lisamaterjali, teeb endale põhjalikult selgeks ja annab seda ka teistele kirega edasi? Spordis võib treener öelda, et “jookse 10km” või siis selgitada, miks on vaja joosta ja kuidas see võistlustulemusele kaasa aitab. Loomulikult on teine variant alguses keerulisem, teatud vanuseni ja suure grupiga praktiliselt võimatu. Kui aga tegevus läheb juba tippspordisuunaliseks, on see hädavajalik. Minu visioonis peaks kõigil eesti koondise tasele sportlastel olema vähemalt I taseme treeneri kutsetunnistus – riiklik tõestus, et ta tõepoolest teab füsioloogia, spordi ja oma ala põhitõdesid. Muidugi kaasnevad mõtlema õpetamisega alati omad ohud, näiteks hakataksegi ise mõtlema ja mis veel hullem, küsimusi küsima;) Mitte kõik treenerid (õpetajad, inimesed jne) ei tule sellega toime, vaid võtavad seda autoriteedis kahtlemisena. Autoritaarse stiili puhul tähendab see muidugi katastroofi. Et mitte filosoofiliseks kätte minna ütlen lühidalt, et üksi juhtimis/treening/õpetamismetoodika ei ole põhialustes vale, küsimus on situatsiooni ja inimestega sobivuses.

Iseseisev töö ei ole aga üldse nii lihtne, kui tundub. Käed püsti, kes kooliajal tõepoolest kodus jooksvalt ja süsteemselt õppisid? Spordis ainult eksamiks õppimisega ei pääse, selle nimi on ületreening. Tulemuslik on ainult järjepidev töö endaga, mis nõuab kõvasti motivatsiooni, aga ka oskusi. Õpioskused, tööharjumus, nimeta kuidas tahes. Kombinatsioon võimed x motivatsioon x tööharjumus ongi edu valem. Kui esimene on rohkem kaasa antud (kasvõi kehaehitus), siis kaks viimast neist on suuresti õpitavad ja arendatavad.