Kuidas jõuab raha sportlaseni?

Tasustamise mõttes jagunevad sportlased ja spordialad nelja gruppi:

Esimeses grupis on spordialad, kus peamiselt võisteldakse klubide või tiimide eest, riigi esindamine on vabatahtlik, tihti ka taunitav . Siia kuuluvad iseenesestmõistetavalt kõik palli- ja meeskonnamängud, lisaks ka aga näiteks ralli ja maanteejalgrattasõit. Sportlaste tasustamine toimub sarnaselt teiste elualadega turumajanduse reeglite kohaselt – sõltuvalt pakkumise ja nõudluse vahekorrast. Klubid toimivad äriliste organisatsioonidena.

Teises grupis võisteldakse peamiselt enda eest, riiki esindatakse tiitlivõistlustel, muul ajal valitakse erinevate võistluste vahel. Siia kuulub kergejõustik, ujumine, tennis, iluuisutamine ja paljud teised spordialad. Sportlane on kui „vabakutseline“, kui füüsilisest isikust ettevõtja –kui ta on nõutud võistluste korraldajate poolt, siis saab ta ka hästi tasustatud.

Kolmanda grupi spordialadel on hästi arenenud MK- või muu nimetusega sari, millest saavad osa võtta riiklikud alaliidud oma võistkondadega ehk koondistega. Üksikvõistlusi korraldatakse harva. Siia kuulub enamus talialasid, aga ka näiteks vehklemine. Siin ei kehti turumajandus, sest ebasobivate tingimuste tõttu riigi (kodakondsuse) vahetamine on siiski äärmuslik ettevõtmine. Samuti ei ole sportlased oma valikutes vabad, sest „õigetele“ võistlustele pääseb ainult läbi alaliidu kehtestatud tingimuste.

Toimetuleku mõttes on problemaatilised teine ja kolmas grupp. Kui näiteks ka vabakutselistel kunstnikel ja kirjanikel on mingidki riiklikud garantiid, siis sportlased peavad puhtalt enda (tihtipeale pigem küll treeneri) jõududega hakkama saama. Tipud elavad üldiselt hästi, aga sealt edasi on elu karm. Kolmandas grupis on sportlased nagu sunnismaised talupojad – mujale minna ei saa, töötegemiseks vajalikud tingimused pead tihti ise looma, aga tulemusi tahetakse sinult sellest hoolimata.

Kui alaliit on ise „hea mõisnik“ ja hoolitseb oma sportlaste eest, siis pole muret.

Väga tugev sportlane võib nõrgale alaliidule vilistada ja piltlikult öeldes valitsemise üle võtta.

Nõrk sportlane nõrgas alaliidus lihtsalt paras paar.

Kõige lollimas seisus on aga tugev keskklass nõrgas alaliidus – võid ju tööd rabada, aga sinu töö viljad määritakse kogu alaliidu peale laiali nagu marmelaad, sina ise jääd ikkagi virelema.

Aga neljas grupp? Nendel spordialadel pole hoolimata oma sisust ja vormist kunagi mingit raha, mida jagada…

---