Kellele on vaja sportlasi?

Anonüümne netikommentaator võtab tippspordi kokku kui „maksumaksja raha raiskamise“ ja soovitab kõigil sportlastel „tootvale tööle minna“. Ega ta väga valesti situatsiooni ei hindagi, mingit väärtust sportlane ei tooda, peamiselt rahuldab iseenda mingit salajast sisemist egomaniakaalset saavutus- ja üleolekuvajadust, kõrvalproduktina kaasneb meelelahutus massidele*. Kes siis ikkagi selle lõbu eest maksma peaks?

Mõned spordialad on enda meelelahutuslikust funktsioonist väga hästi aru saanud, turumajandusega kohanenud ning omavad üsna vähe ühist Pierre de Coubertini arusaamadega spordist. Wrestling on äärmuslik näide sportlikust meelelahutusest, aga ka NBA, NFL ja muud N-algusega liigad, golf, jalgpall, tennis – kõigepealt äri ja meelelahutus, seejärel sport. Isegi sellisel maailma mastaabis marginaalsel alal kui laskesuusatamine otsustab peamiselt televaataja, millal ja mis alal starditakse. Ajad on muutunud, kombed mitte, jätkuvalt on meil pööbel ja gladiaatorid.

Sportlane ei taha aga olla gladiaator, pelk meelelahutaja. Sportlane näeb ennast kui teadlast, pioneeri, maadeavastajat, kes üritab nihutada inimvõimete piire – ja loomulikult ka teistele sealjuures pähe teha, olla kõiges esimene. Selles mõttes sportlane ei eksigi, et suured avastused on alati tehtud isiklikust huvist, tahtmisest midagi ära teha, korda saata. Ja nii nagu esmapilgul tundub, et teadlaste suurtest avastustest pole kasu midagi (mitu korda päevas sina relatiivsusteooriat rakendad? Uuema näitena loomulikult Higgsi boson), näivad ka sportlased olevat tühikargajad, kes rohkem üksteisele õlale patsutavad ja muule maailmale kasu ei too.

Tõesti? Palju on väärt eeskuju? Mitte ainult sportima innustades, kuigi ka kehalise aktiivsus kasulikkust on raske alahinnata, vaid eeskuju, et pühendudes, harjutades ja pingutades on võimalik midagi korda saata. Igas eluvaldkonnas, iga päev.

Loomulikult ongi sportlast vaja peamiselt iseendale. Seejärel aga kõigile teistele, kes tahavad kasvada, areneda ja endast märgi maha jätta.

*Siit ka põhjus, miks sport on kultuuriministeeriumi alluvuses – ka kunstnik, kirjanik, laulja ja näitleja teevad „oma asja“ peamiselt siiski seetõttu, et neil on sisemine vajadus seda teha. Või näidake mulle näitlejat, kellele ei meeldi laval olla, aga suurest missioonitundest tutvustada rahvale kõrget kultuuri ja noorsugu inspireerida ja üleüldse maailma parandada on sunnitud siiski seda tegema. Ega vist.

---