Sööbik ja pisik

Mul on “halvad hambad”. Suurem osa parandatud (sh tarkusehambad!), üks välja tõmmatud, mu mõlemad vanemad on proteesidega ja on olnud perioode, kus ma käisin hambaarsti juures rohkem kui koolis (ülikoolis). Vähemalt ma olin sügavalt veendunud, et mul on halvad hambad ja sinna polegi midagi teha. Mu stamp-õudusunenäos kukuvad mul kõik hambad suust välja…

Tippsporti tehes olin ma oma omapärast väga hästi teadlik, käisin kaks korda aastas nagu viis kopikat hambaarsti juures, et igasugu jamasid ennetada. Uurimist, puurimist ja plommimist oli seal iga kord ja mõnikord lõid sellest hoolimata probleemid ka vahepeal välja. Ka hambaarst nõustus, et mul ei ole nende hammastega just ülemäära vedanud, suu mikrokliima (sülg) ei ole kõige sobivamate omadustega. Nii et ma põhimõtteliselt leppisin, et nii umbes 40 eluaastaks oleks tore, kui mul üldse mõni hammas suus oleks. Noh, vähemalt on mul hambad suus otse. Suhteliselt.

Pärast spordi lõpetamist oli esialgu inerts jätkuvalt kaks korda aastas käia, aga asjad läksid imelikuks. Näiteks vaadati hambad üle, öeldi, et siin on paar kohta, mida jälgida, tule poole aasta pärast tagasi! Minu jaoks oli see täiesti uus konseptsioon. Et mis mõttes, hambaarsti juures ja ei puuritagi? Tuimestavad süstid? Vähemalt väike röntgengi? Ei midagi, hambad korras. Nüüdseks käin juba ainult korra aastas, ja enamasti piirdubki see lihtsalt ülevaatusega. Või on mingi miniauguke, kus pole isegi tuimestust vaja. Ma hakkan isegi vaikselt uskuma, et äkki veab veel päris kaua oma hammastega välja…

Millest siis selline muutus? Kauges noorpõlves ei olnud ma kõige usinam hammaste pesija. Kord päevas, kui sedagi, tuleb häbiga tunnistada. Pärast seda, kui üks hammas suus konkreetselt pooleks läks ja see kahe kruviga tagasi kruviti (võttis aega nagu keskmine ehitustöö, ikka nädalaid), läksin üle kahele hambapesule ja jälgisin seda üsna religioosselt. Hammaste lagunemist see oluliselt ei takistanud. Niiditamisega on nii ja naa – hambaniit on mul kogu aeg kaasas, seesama kruvihammas korjab igasugust jama vahele ning see teeb haiget, aga olulist regulaarsust ei ole saavutanud. Võiks. Igal juhul on suuhügieen olnud muutumatu üle 10 aasta, kuid hammaste olukord on alles paari viimasega oluliselt paranenud. Müstika?

Tähelepanu, esitlen teile kõigi sportlaste hammaste suurimat vaenlast: see on spordijook! Jah, see suurepärane, hädavajalik, iso- või hüpotooniline, vitamiinidega rikastatud, kõikide mineraalainete ja süsivesikute kiire taastaja, treeningu vältimatu kaaslane on tõeline hambalõhkur. Mõelge – kogu trenni jooksul võtate te iga 15-20 minuti järel (nagu targad raamatud soovitavad) ühe suutäie magus-hapukat jooki ja leotate seal oma hambaid. Poolteist, kaks, kolm tundi järjest ideaalne olukord happerünnakuks ja vaevalt keegi kohe pärast trenni hambaid pesema läheb… Ja nii kaks korda päevas. Nõrganärvilisemad hambaarsti minestavad selle peale (vt suhkrukell). Põhimõtteliselt ei ole spordijook oluliselt erinev suvalisest karastusjoogist, ainult kihinat on vähem. Peavad olema kõvad hambad, et sellele valule vastu pidada.

Pärast tippspordi maha jätmist loobusin praktiliselt ka spordijoogist. Ma arvan, et olen ühe 400g potskaga läbi ajanud mitu aastat ja jätkub veelgi. Kasutan spordijooki ainult siis, kui siiski sattun mõnele võistlusele, kus on pisut pikem pingutus või teen tõepoolest mõne korraliku raske kiirustrenni (mida juhtub harva:)). Muud trennid, sh ka 2-3-4 tunnised matkad, mida vahel ette tuleb, lähevad puhtalt vee pealt. Spordijoogil on mõte siis, kui pingutus on intensiivne ja peab seda olema ka pikema trenni lõpuks. Tunniajane treening ei vaja kellelgi ega mingitel tingimustel süsivesikute tarbimist (tund aega järjest “täiega panemine” ei ole treening, see on enesetapp. Tunniajane treening sisaldab nii soojendust kui ka lõdvestust, päris treening on seal maksimaalselt 40m ja selle ajaga normaalses seisus süsivesikute depoo ei ammendu). Vett tohib ja tuleb tarbiga, suure vedelikukaotuse korral ka mineraalained. Kordame veel üle – süsivesikuid on vaja trenni ajal tarbida, kui tegu on üle pikema ajavahemiku tehtava intensiivse pingutusega ning ka trenni lõpus ei tohi kiirus/kvaliteet langeda. Näiteks pikemad temposõidud, intervalltreeningud, pallimängud (oma olemuselt on see intervall) jne. Normaalse harrastussportlase puhul tähendab see maksimaalselt kord-kaks nädalas + mõnikord nädalalõpu võistlus. Jõutrennid on oma teema, seal on omad reeglid, omad joogid.

Ühesõnaga – kui teile hambad armsad on, siis mõelge pisut, kas sellesse trenni ikka on tingimata vaja spordijooki või piisab ka (mineraal)veest. Ja käige regulaarselt hambaarsti juures, tippsportlased 2 korda aastas, kindlasti enne võistlushooaega ja ülejäänud inimesed kord aastas. Võib tunduda kallis, aga üks korralik juureravi maksab kordi rohkem. Ja proteesiliim maksab ka midagi. Ja peske oma hambaid hoole ja armastusega, seni kui nad teil alles on.

E.S ja tema 29 hammast


Miks te arvate, et ma midagi tean?

Kas teil on vahel olnud tunne, et te olete üks väga edukas petis: kõik usuvad, et te olete ilus, tark ja osav, kuid tegelikult on teil lihtsalt vedanud? Näiteks peetakse teid mingi asja tunnustatud eksperdiks ja kuulatakse hoolega kõiki teie mõtteid ning ettepanekuid, kuigi enda arvates on teil teemast ainult pealiskaudne ja udune arusaamine. Või panevad õpetaid koolis teile täiesti lambist kõrgeid hindeid. Või räägivad inimesed, kui hea ja sõbralik ja muidu tore te olete, aimamatagi, et tegelikult olete te üks paras tõbras (ja sokid on ka pesemata).

Kui jah, siis palju õnne*, teil on petise (pettuse) sündroom (impostor syndrome)! Petise sündroomi puhul tunneb inimene, et teda peetakse kelleski teiseks – kelleksi targaks/tugevaks/heaks, kuid iga hetk või juhtuda midagi, mis tema tegeliku pale kõigile lõplikult paljastab. Ehk siis siin on kaks osa:

  • uskumine, et ma ei ole see, kellena ma paistan
  • kartus, et see välja tuleb ja sellest tingitud tegevused või tegevusetus

Esimene osa on huvitav – inimene usub, et tema tulemused, positsioon, töökoht või -tasu ei ole saavutatud tänu tema oskustele, teadmistele või võimetele, vaid näiteks:

  • õnnele (“olin õigel ajal õiges kohas”, “pakkusin esimese pähe tulnud lahenduse, lihtsalt vedas”)
  • isiklikele sümpaatiatele, meeldimisele (“ma meeldin õpetajale/ülemusele”)
  • muudele parameetritele (“olen kukk kanakarjas”, “teisest rahvusest inimene on ju huvitav” või muu nö “auhinnaline koht”, põhimõtteliselt vähemuste eelistamine)
  • väga suurele isiklikule tööle (“tegelikult olen ma rumal, aga ma õpin hästi palju”)

Inimese uskumust ei kõiguta järjepidevad ning pikaajalised objektiivsed märgid, näiteks tõepoolest hinded, kolleegide ja klientide tagasiside, otsesed töötulemused jms. Kõiki selliseid märke tõlgendatakse otseselt pettuse tulemustena, kõiki eksimusi aga “tegeliku mina” väljendustena.

Kõige levinum esmane petise sündroomi kogemus on koolist või ülikoolist – ühel hetkel te saate kiita millegi eest, mille kohta te ise tunnete, et tegelikult te teemat hästi ei valda. Näiteks võetakse teie mingi koolikirjand või uurimustöö ja palutakse mingil kuulsal konverentsil ette kanda. Teised esinejad on kõik tuntud tegijad ja te ei saa kuidagi aru, kuidas teie küündimatu käkerdis äkki nüüd siia seltskonda sattus. Aga teete vaprat nägu – ja enamasti “petategi” kõik ära, inimesed isegi kiidavad. Ja sealt see alguse saabki. Teine traditsiooniline avaldumishetk on lapsevanemaks saamine/olemine/kasvamine – “püha taevas, ma olen tegelikult täiesti suvaline nolk, ma ei tea lastest midagi ja nüüd pean hakkama kellegi teise eest vastutama. Elu sees ei ole ma nii tark kui minu vanemad/kõik teised korralikud lapsevanemad”.

Hea uudis on see, et seesama kuulus konverents – ka enamus ülejäänuid tunnevad ennast petistena. Lihtsalt vähe pikema staažiga. Enda petise tundmise eeldus on tegelikult mingi saavutatud tase valdkonnas. Näiteks lastekasvatuse kõige kõvamad “eksperdid” on kõik need, kellel lapsi ei ole. Et aru saada, et sa midagi ei tea, on vaja päris palju teada. Petturi sündroomi erilisteks riskigruppideks on naised, akadeemiline seltskond, kõrge saavutusvõimega inimesed ja vähemused. Laiemalt kõik, kes on jõudnud kaugele, aga on probleeme enesekindlusega.

Üks huvitavamaid näited Eestis on laskesuusataja Roland Lessing, tema suust näiteks laused “Ma pole lamades kunagi osanud lasta.”, “Laskmine läks täna lihtsalt õnneks. Lasta pole ma kunagi osanud.”  ja muud sellised. Kuigi tegemist on Eesti praeguse hetke kõige kõvema laskesuusataja – MK etappidel kohad 2, 7, 10.

Teine pool ehk hirm pettuse ilmsikstuleku ees paneb inimesi tegema kummalisi asju. Võidaksegi minna edaspidi teadlikult pettuse peale välja – näiteks tõepoolest manipuleerides, meeldida proovides, isegi äärmuslikke meetodeid kasutades (plagiaat vms). Või hoopis üritatakse vältida kõiki selliseid situatsioone, mis “nõuavad” enda tõestamist – näiteks loobutakse vabatahtlikult tööst (“enne, kui minu ebakompetentsus välja tuleb”), ei kandideerita konkurssidel, ei minda võistlustel starti. Mõlemal juhul asi psühholoogiliselt siiski kurnav, sest mõlemat liiki tegevused ainult süvendavad petturi tunnet ja see omakorda “avastamise” kartust. Surnud ring.

Sellised tundeid tunnevad mingil eluhetkel kõik terve enesekriikameelega inimesed, kuid enamasti ei hakka see elu segama. Keerulisematel juhtudel – võib. Hea uudis on see, et intelligentsed inimesed, kes selle alla kannatavad, on võimelised ka ümber õppima. On erinevaid teraapiad, eneseabiraamatuid ja lihtsalt nimekirju. Kõige tähtsam on aus ja objektiivne mõtlemine. Inglise keeles kutsutakse seda “pardi testiks” (duck test) – “Kui see kõnnib nagu part, ujub nagu part ja prääksub nagu part, siis see on part”. Ehk kui su tulemused on head ja inimesed arvavad, et sa oled hea, siis sa ilmselt oledki hea.

Lisalugemist:
http://www.director.ee/neurootilise-pettuse-sndroom-mis-ohud-vivad-selle-taga-peituda-kui-juht-ennast-petisena-tunneb/
http://en.wikipedia.org/wiki/Impostor_syndrome
http://www.forbes.com/sites/margiewarrell/2014/04/03/impostor-syndrome/

* Palju õnne selles mõttes, et enamasti vaevab see tõepoolest just üle keskmise võimekaid inimesi, oskusteta inimestel on pigem Dunning–Krugeri efekt, nad ülehindavad oma võimeid ja oskuseid.


Liigutusvõimete õppimine

Uue spordiala õppimine on keeruline, eriti vanemas heas. Veel keerulisem on juba tuttaval spordialal uut tehnikat omandada, kui kümmekond aastat on hoolega vana harjutatud. Pange tähele, ma ütlesin “keeruline”, mitte “võimatu”. Alljärgnevalt mõningad üldise õppimisteooria tähelepanekud, mis muudavad ka spordiala tehnika õppimise viljakamaks.

Känkimine (chunking). Känkimine (tore sõna!) tähendab, et algne suur (ja keeruline) tervik jaotatakse väiksemateks osadeks, millel on veel mingi iseseisev mõte. Kui need lihtsamad osad on käpas – lõpuks isegi automaatsuse tasemel – saab neid teiste samasuguste tükkidega kokku panna ja veel suuremaid tükke moodustada. Näiteks keerulise tantsu õppimisel harjutatakse kõigepealt üksikuid samme ja hästi aeglaselt. Kuni need on kinnistanud, saab teisi detaile sinna aegamööda juurde panna. Või korvpallis – kõigepeal õpin lihtsalt põrgatama, siis kordamööda kahe käega, siis liikumise pealt ja nii edasi. Lihtsamalt keerulisemale, üksikosadelt tervikule.

Puhkamine. Puhkus vajalik ajus seoste kinnitamiseks, mis eriti hästi toimib magamise ajal. Liigutuste õppimisel tuleb lisaks veel mängu ka lihaste füüsiline võimekus – iga uus liigutus nõuab lihaselt natuke rohkem või midagi uut. Ning areng toimub teatavasti just puhkuse ajal. Väsinuna ei pruugi lihas olla füüsiliselt võimeline liigutust õppima. Seega on just tehnika õppimisel oluline esialgu õppida seda puhanult, väikeste osade kaupa ja vahepeal pause tehes.

Tagasiside. Duši all laulavad kõik inimesed päris hästi ja oma vaimusilmas on minu jooksusamm nõtke ja lennukas. Meil on hästi raske ennast kõrvalt vaadata ja adekvaatselt hinnata. Treener, video, peegel – kõik annavad meile ausat tagasisidet ning võimaldavad tegevust korrigeerida. Muidu võib juhtuda, et harjutame suure hoole ja tähelepanuga hoopis valesid asju. Ma tean, et mõned sportlased kardavad videot, sest seal paistavad kõik vead välja, kuid ega video vaatamata jätmine neid olematuks ei tee – need on sellest hoolimata olemas. Mis on juba nähtaval, seda saab ka paremaks teha. Umbes nagu väike test annab tegelikult aimu, mis osad veel ebaselged on ja millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata.

Kordamine. Tarkuse ema ja ka vilumuse ema. Liigutusi, tehnikat on võimalik õppida ainult seda tehes. Kuni asi on uus, tuleb korrata, korrata, korrata. Järjepidevalt ja pikema perioodi vältel. Natuke korraga, aga see-eest pika aja vältel. Jällegi on see eriti oluline just füüsiliste tegevuste jaoks – ka lihased-liigesed tuleb ette valmistada ning seejärel konditsioonis hoida. Rattasõidu tehnika ei lähe inimesel kunagi meelest, aga kui võimlemises ikka jalg ikka ei tõuse piisavalt kõrgele või iluuisutamises jääb hüppele minnes äratõuge nõrgaks, siis ei ole tehnikast erilist kasu. Hea uudisena on kõikide võimete säilitamine märksa lihtsam, kui arendamine.

Mõtteviis (mindset). See on lai ja hägune teema, aga tegelikult kõige olulisem. Sa saad täpselt seda, mida sa ootad. Kui mõtled, et “ma olen nii koba, ma ei saa kunagi selgeks”, siis ei saa ka – lihtsalt seetõttu, et sellisel juhul sa annad raskuste tekkimisel lihtsalt alla. Edu toob arengule orienteeritud mõtteviis (growth mindset), “kui tervet ei jõua, tee pool”. Õppimine ja harjutamine teevad sind alati targemaks, osavamaks ja paremaks. Ideaalseks saamine on keeruline, võtab aega ja energiat ning kõik ei saagi. Aga olla täna parem kui eile ja homme parem kui täna – see on absoluutselt kõigile jõukohane.

Järgmised osad lähevad juba tippspordiks kätte ehk on peamiselt mõeldud neile, kes tahavad saavutada meisterlikkuse kõrgeimat taset.

Mõtestatud treening (deliberate practice). Kõige raskemaid ja ebameeldivamaid harjutusi on vaja kõige rohkem teha. Väga mugav on harjutada midagi, mis meil hästi välja tuleb, sest see tuleb meil hästi välja. Uued või keerulised asjad seevastu – ei tule välja, teeme vigu, kukume, ei saa aru, teised vaatavad ka – ebameeldiv on. Kuid see on ainus võimalus tegelikult ka paremaks saada. Nende ebameeldivate tunnetega tegelemiseks on palju erinevaid võimalusi (näiteks protsess vs tulemus; näiteks viimane punkt), aga peamine on hoida silme ees lõppeesmärki – ma tahan saada paremaks.

Kompetentsuse illusioon (illusion of competence). Kui asi tuleb välja puhanuna ja ilma igasuguse surveta, siis ei tähenda, et see ka võistlusolukorras välja tuleb. Esialgne õppimine jah, peabki olema lihtne, kuid tõeliseks meisterlikkuseks on vaja harjutada erinevaid situatsioone – füüsiline väsimus, psühholoogiline surve, ekstreemsed välitingimused. Vaata ka eelmist punkti. Selline olude varieerimine annab ka kindlustunde, et mis ka ei juhtuks, ma saan hakkama.

Ära tegemine (edasilükkamise vältimine, avoiding procrastination). Eelmised punktid nõuavad kõik enda pingutamist ja mugavustsoonist lahkumist ning võib tulla tugev tahtmine seda kõike vältida – “küll ma homme teen”, “ma praegu ei saa, ilm on liiga soe/maa on külmand/kärss on kärnas”. Inimene on jube leidlik, kui on vaja ennast veenda, miks ta midagi ebameeldivat tegema ei peaks. Et endalt see ettekäänete leiutamise võimalus üldse ära võtta, tuleks need harjutused trenni lihtsalt sisse planeerida. Sõltuvalt harjutase iseloomust päeva või trenni alguses, keskel või lõpus. Oluline on määrata alustamise hetk ning harjutamise pikkus. Alustamise aeg tähendab, et kui see hetk jõuab, siis ma lihtsalt hakkan pihta, ei hakka isegi mõtlema. Harjutamise pikkus tähendab, et ma tean, millal see läbi saab:) Olgu see 5 minutit või 2 tundi (jällegi, oleneb harjutusest, aga 10-20 minutit on tavaliselt piisav) – aga ma tean, et see saab otsa. Nii et minu ees ei ole suur ebamäärane “pean harjutama servi”, vaid tean väga konkreetselt – “trenni lõpus löön 10 minutit servi”. Psühholoogiliselt suur vahe. Aga prokrastineerimine on terve teadusharu, keda huvitab.

Kokkuvõtteks – kõiksugu õppimisteooriaid ja -meetodeid on lugematult palju, siintoodu ei ole kindlasti ammendav ega lõplik. Lõpuks tuleb ikkagi igal ühel ise leida just endale sobivad meetodid, aga äkki on mõnest vihjest abi.

Inspiratsioon: Coursera kursus Learning How to Learn


Kuidas august välja ronida?

Oled kõvasti treeninud ja vaeva näinud. Tuleb võistlus – enesetunne on nagu täitsa enam-vähem, aga protokollist vaatab vastu õudus kuubis. Hea küll, läks seekord nihu, ikka juhtub. Järgmine võistlus – sama jama. Läheb juba kahtlaseks. Kolmas võistlus – ikka sama seis. Kui oled (olnud) sellises olukorras, siis palju õnne, oled jõudnud auku!

Halb uudis on see, et järgmisel paari nädalal, halvemal juhul ka aastal, võistlustulemused oluliselt ei parane. Hea uudis on see, et kõik tippsportlased on seal olnud, seda teinud ja sellest on võimalik ka välja tulla. Järgmiseks minu nõuanded, mida ja kuidas edasi:

1. Lõpeta treenimine

Tegelikult ka. Kui sa oled vähegi normaalselt treeninud ja esined kehvemini, kui eelmisel aastal, siis ei ole viga väheses treeningus. Enda kogemusest – poole juurest varasemast treeningmahust ei olnud ma küll enam maailma, kuid Eesti tasemel vabalt. Viga on sobimatus treeningus, tervises või tagumisel juhul psühholoogises ettevalmistuses. Igal juhul – lõpeta treenimine! Nädala-paariga ei saa ennast oluliselt tugevamaks treenida, samuti ei jää sellega oluliselt nõrgemaks. Kellel närv kui palju kannatab, aga nädal treeningpausi on miinimum, veel parem kaks. Päris diivanil vedeleda ei tasu, selline aktiivne puhkus. Erialast võiks eemale hoida, kasutada muid meetodeid. Koormuse hindamisel võib kasutada “ema-konstanti”. Ehk sinu ema peaks suutma sinu kõik treeningud kaasa teha – sh ka tempo ja raskuste mõttes. Kui su ema on Hilde Pedersen, Eha Rünne või Ene Aigro, siis see ei lähe arvesse. Mõte on, et koormus peaks olema suvalisele spordikaugele inimesele jõukohane.

2. Käi arsti juures

Terviseuuringud! Enesetunne võib valetada. Kindlasti vereproov ja EKG, kelle klappidel on kalduvus laperdada, sellel ka ehho(kardigraafia). Mida täpsemalt teha, soovitavad arstid. Kui sa ei tea ühtegi arsti, kes sind niimoodi jutule võtaks, siis võta nööbist kinni: 1) klubi treeneritel 2) alaliidu inimestel (treenerid, juhatuse liikmed) 3) kaassportlastel. Nemad peaksid oskama sind juhendada. Üldiselt on Eestis olemas Spordimeditsiini Sihtasutus, kes peaks olema kõige targem ja kellel on EOK-ga/alaliitudega ka leping teenuste osutamise kohta. Ühesõnaga – see arstide taga ajamine võib olla igavene tüütus, aga augus olles on see hädavajalik. Haigena treenides ei ole võimalik tugevamaks saada.

3. Tee uued plaanid

Kõik, mis hooaja alguses planeerisid, enam ei kehti. Võistlused, laagrid, treeningkoormused – kõik tuleb üle vaadata. Alustad täpselt sellest kohast, kus praegu oled. Suurim viga algsest plaanist kramplikult kinni hoida või veel hullem – proovida sellele järgi jõuda. Kui tulemused ei ole plaanipärased, siis tuleb plaani muuta!

4. Otsi muud tegevust

Mitte treenimine on sportlasele kõige hullem karistus. Ikka tahaks natuke või kuidagi, nii õige pisut… Ette mitte ennast hulluks ajada, siis leia mingi muu tegevus. Käi koolis või võta mõni kursus (Coursera, Khan AcademyE-õppe repositoorium, palju erinevaid viiteid ), õpi keeli (Lingvist (eesti keele baasil), Duolingo (inglise keele baasil)), aita nooremaid treenida. Kui on ilmtingimata vaja sporti teha, siis leia mõni täitsa uus ala (jooksja jaoks ei kvalifitseeru suusatamine või rattasõit uueks alaks, üks vastupidavus kõik). Eriti head on osavust, tasakaalu ja painduvust arendavad alad, näiteks jooga, tantsimine, batuudihüpped jms. Võta seda kui aega arendada kõiki neid külgi, milleks varem aega ei jäänud. Samuti on hea “meelelahutus” sponsorite otsimine. Ja loomulikult psühholoogiline treening, milleks muidu kunagi aega ei ole.

5. Ole kannatlik

Olenevalt augu sügavusest võib piisata nädalast või kuust – aga võib minna ka aasta. Kogu sportlaskarjääri mõistes on see siiski lühike aeg. Auku kukkumine on märksa kiirem, kui seal välja ronimine. Tegelikult teavad kõik sportlased päris hästi, mis ajast asjad valesti minema hakkasid. Vaata, palju sellest aega möödas on ja arvesta, et vähemalt sama palju läheb aega, enne kui samale tasemele tagasi jõuad. Ja siis oled samal alles tasemel, mitte tipus! Mõned kaotavad enne lootuse, eriti kui oma vigadest ei õpita, mis toob meid järgmise punktini –

6. Õpi kogemusest

Augus olemine on valus kogemus ja hirmus tahtmine on seda üleüldse ignoreerida või vähemalt kiiresti unustada. Ei tohi, muidu jäädki sinna sisse kukkuma. Tuleb mõelda ja meelde jätta – mida ma tegin ja mida ma ei teinud, mida oleksin pidanud tegema või mitte tegema ja mida ma edaspidi teen, et seda olukorda vältida. Ühe korra kukuvad kõik sportlased suuremasse või väiksemasse auku, see käib tippspordi piiride katsetamise juurde, aga vähemalt samasse auku ei maksa kaks korda küll kukkuda. Muuseas, õppida saab ka teiste kogemusest…

7. Säilita rõõmus meel

Jah, seis on s**t. Jah, hooaeg on (võib-olla) rikutud. Aga kui oled kaelani s***s, ei ole hea mõte pead norgu lasta. Edasi on vaja minna! Kõik eelnevad punktid peaksid sulle andma sihi ja tegevuse. Keskendu enda arengule, uutele kogemustele ja võimalustele.  Ja pea meeles – hullemaks saab alati minna.

 


Kujutlusvõime jõud vol.2 – tippspordis

Kas teadsite, et vaadates teist inimest mingit tegevust tegemas, aktiveeruvad meil peegelneuronid – samad ajurakud, mis tegevust ise tehes? Ainult vaatamise puhul on signaal lihastele lihtsalt blokeeritud, kuigi väga tugeva kaasaelamise korral teeme vaistlikult ka ise liigutusi kaasa. Teadlased pole praegu peegelneuronites päris kindlad, aga hüpoteesid on paljulubavad. Ja veel rohkem lubavad tehtud katsed, mis küll ei kinnita peegelneuroneid põhjustena, aga praktikas ongi tagajärjed põhjustest olulisemad.

Imiteerimine on inimese jaoks vaistlik ja esmane õppimisviis – näeme kellegi tegevust ja proovime ise järgi teha. Liigutusvõimete õppimisel on üsna mõeldamatu õppida ainult sõnalise kirjelduse pealt: vot nüüd pinguta reie nelipealihas 10% jõuga, samal ajal ka puusapainutajad ning sääresirutajad. Keegi ei saaks midagi aru, ikka vaatamine, kes siis vahetult või video ja piltide kaudu. Paljas pealtvaatamine õpetab meid, teeb meid osavamaks ning tihtipeale efektiivsemalt, kui üksi spetsiifiliste harjutuste tegemine. Õppige parimatelt, jäljendage neid!

Palju sõltub aga ka vaataja tasemest. Mina võin balletti vaadata palju tahan, aga oluliselt graatsilisemaks see mind ei tee. Samas oma eriala liigutusi suudan ma juba paari korra nägemise järel järgi teha. Kõik sõltub sellest, kas me ise suudame ennast “näha”, et te kujutada ennast sama tegevust tegemas (“näha” on meelega jutumärkides, selge pildi suudavad endale ette luua vähesed, pigem on vajalik õige tunde tekitamine). Põhimõtteliselt on erinevad tasemed – vaatan teist inimest, kujutlen ennast tegutsemas (kõrvaltvaatajana), kujutlen ennast tegutsemas (iseendana, mitte kõrvalt vaadates) ja teen ise.

Kõige efektiivsem on visualiseerimine mingi tehniliselt keeruka tegevuse puhul – sul on võimalus harjutust ikka ja jälle läbi teha. Mõni tegevus on reaalelus kallis, ohtlik, kurnav või aeganõudev. Suusahüppaja hüpe on kallis ja võtab palju aega. Rallisõitja saab oma kiirustkatset võib-olla ainult korra varem läbi sõita. Lumelaudurite trikid on ohtlikud. Kujutlus on tasuta, seda saab teha igal pool ja igal ajal, ka vigastatuna, ei nõua meil füüsilist pingutust ning ei ole füüsiliselt ohtlik.

Praktilisi juhendeid, kuidas teha on internet täis, alustada võib TLÜ õppematerjalidest. Kujutlus ei pea olema täiuslik, aga see peab olema “õige”. Ma võin väga vabalt ette kujutada, et ma hüppan 2 meetrit kõrgust nagu Blanca Vlasic, aga see kujutlus ei oleks väga realistlik. Kõige parem on kasutada näidisena mingit ligilähedast õnnestanud sooritust. Kuna kujutlus toimub pea sees, siis kõrvalt on muidugi üsna keeruline öelda, mis toimub või kuidas teha, kõik on lihtsalt tunnetuslik. Kujutlus on enamasti reaalsusest kiirem, kuid väga kiirete tegevuste korral võib olla ka aegluubis. Kujutlus on lihtsam, kui silmad on kinni ning mingi osa füüsisest mängib kaasa (õige kehaasend, riietus, temperatuur, helid). Kõige õigem ongi lihtsalt katsetada ja harjutada, sest harjutamine teeb teadupoolest meistriks.

Meistrid kasutavad kujutlus väga mitmekülgselt, varieerides detailsuse astet. Samuti on erinevad psühholoogiliseks ettevalmistuseks ning füüsilise liigutuse õppimiseks või kinnistamiseks kasutatav kujutlus.Kõige parem on tippsportlaste puhul seda jälgida kujutluse kasutamist kõrgushüppajate ja mäesuusatajate juures – neid ikka näidatakse enne hüpet/starti. Pilk kergelt klaasistunud või silmad kinni, keha teeb mingil määral liigutusi kaasa. Lindsey Vonn on öelnud: “I always visualize the run before I do it. By the time I get to the start gate, I’ve run that race 100 times already in my head, picturing how I’ll take the turns.

Muuseas, erinevad eksperimendid on näidanud ka muid huvitavaid tulemusi – näiteks vigastuse korral võib visualiseerimine aidata vigastatud lihast treenida. Tegelikult ei liiguta, aga kujutame ette ning lihas ei atrofeerugi. Ning isegi see, kui me kujutame ette, kuidas meie vigastus paraneb, pidi paranemisele kaasa aitama.

Kokkuvõtvalt – kujutluse kasutamine on väga lihtne viis paremaks saada. Nõuab ainult tahtmist ja pisut aega. Tippsportlase puhul ma ei tea ühtegi adekvaatset vabandust, miks seda mitte kasutada. Nii et kes arvab, et ta on tippsportlane, siis asugu harjutama. Olukordi, mis muidu kvalifitseeruvad “niisama passimiseks” (bussisõidud näiteks), saab väga edukalt harjutamiseks ära kasutada. Paremad tulemused nagu maast leitud.


Kujutlusvõime jõud

Kujutage ette, et viibite mõnel soojal lõunamaa saarel mererannas. Lebate mugaval lamamistoolil ja vaatate, kuidas lained laisalt rannale voogavad. Taevas on sini-sinine ja meri teist värvi sini-sinine, palmid õõtsuvad kergelt pea kohal ja õrn tuulehoog kõditab varbaid. Kiiret pole kuhugi, kõht on täis, tuju hea. Kaalute vaikselt, kas minna ujuma, tellida ettekandjalt veel üks kookospähklijook või tukkuda niisama… Pange korraks silmad kinni ja proovige kõike seda ette kujutada.

Tuli soe ja pehme tunne? Täpselt sama edukalt (või veel edukamalt) on võimalik tekitada ka negatiivseid tundeid – hirmu, viha, ärevust. Tegelikult me teeme seda kogu aeg meenutades minevikku ja ette kujutades tulevikku. Mõne ebameeldiva sündmuse meenutamine paneb meid ka praegu halvasti tundma, tulevase puhkuse ettekujutus tekitab hea tuju – ilma et reaalsuses midagi muutuks.

Meie aju ei ole tegelikult väga taibukas, tal on tõsiseid probleeme reaalsuse ja fantaasia eristamisega. Lapsed õpivad selle ära umbes 5-6 eluaasta paiku (päkapikke pole olemas!), kuid ka siis on see tunnetuslik ning põhineb teadmistel ja varasematel kogemustel – mis asjad on üldse võimalikud. Aga isegi täiskasvanuna oleme und nähes tavaliselt üsna kindlad, et see toimub päriselt, teatud psüühikahäired ja meelemürgid tekitavad sama efekti ka ärkvel olles (http://et.wikipedia.org/wiki/Luul). Ning isegi kui me teame, et meie kogemus ei ole reaalne, vaid põhineb kujutlusvõimel, on emotsioon vägagi reaalne – raamatut lugedes voolavad siiski pisarad ja arvutimängus luurates on närvid läbi nagu politseikoeral, kuigi me teame väga hästi, et see kõik on “mängult”.

Hea on aga see, et me võime selle nõrkuse enda kasuks pöörata ning see on üks väga võimas ja kasulik oskus. Mitte küll päris sellel tasemel, nagu kadunud Minn ütles – “Külm on ainult emotsioon”, aga abiks on ikka. Ehk kui tuju on kehv, võiks proovida meelde tuletada või ette kujutada olukorda, kus oli hea olla. Hakkab parem. Muuseas, seda me tegelikult tihti teemegi: ümbritseme ennast ilusate plakatite-piltidega, kuulame lemmiklaule, sööme kindlaid sööke, mis seostuvad meile heaoluga.

Oskus on teha seda teha teadlikult, nö tellimise peale ja varieerida emotsioone. Enimlevinud on ilmselt magamaminekuks rahunemine, aga sama edukalt saab ennast häälestada avalikuks esinemiseks, keeruliseks läbirääkimiseks, pingeliseks tööks, raskeks võistluseks, milleks iganes. Ehk siis juba ette valime ise selle meeleseisundi, milles me tahame olla ja ise tekitame selle endale. Välistest tingimustest hoolimata. On veel erinevaid nõkse, kuidas soovitud meeleolu nagu lülitist sisse-välja lülitada – põhimõtteliselt tuleks tekitada endal Pavlovi refleks, kus pilt, puudutus, heli või lõhn vallandab mingi käitumise või emotsiooni. Neurolingvistilises psühholoogias öeldakse selle kohta ankur (anchor).

Selliste võtete kasutamine nõuab aga eelnevat harjutamist (nagu ka kõik muud oskused). Harjutada tuleks võimalikult turvalises keskkonnas ja esialgu lihtsate mälestuste olukordadega. Ning proovida kasutada kõiki meeli – pilt, helid, puudutused, lõhnad. Detailsuse aste on valikuline, aga kõige olulisem on saavutada soovitud tunne. Eriti efektiivne on situatsioon niimoodi meelde jätta siis, kui see reaalselt toimub, siis on hiljem lihtsam ka meenutada.

See ei ole aga sugugi mitte ainus kujutluse kasutusviis. Teistest viisidest aga hiljem, huvilised võivad lugeda Tallinna Ülikooli õppematerjale – http://www.tlu.ee/opmat/ts/TST6007/visu/index.html


Kogu tõde normaalsest toitumisest

Toitumine on hea teema – kõik söövad, seega on kõik selle ala eksperdid. Pealkiri on meelega provokatiivne, sest ühte ja ainsat tõde selles küsimuses ei ole olemas. Inimesed on niivõrd erinevad oma geenide, keskkonna, eluviisi ja kultuurilise tausta tõttu – Jaapani pensionäri dieet ei sobi mingi nipiga Eesti vastupidavusala sportlasele. Aga ikkagi, midagi tahaks nagu öelda…

Alustuseks – sööge sööki. Kui te ei saa aru, misasi see ikkagi on ja millest see tehtud on, mis te endale suhu panete, siis tõenäoliselt ei ole see väga kasulik. Selle kohta on erinevaid reegleid  – “viie koostisosa reegel“, “vana-vanaema reegel“, “hääldusreegel” jms. Need on küll lihtsustused. Põhimõte on tüürida ennast võimalikult vähe töödeldud toidu suunas. Miks? Kehal on lihtsam, kui ta ei pea tegelema uute (lisa)ainetega, kuid tegelikult paneb see enda menüüst kõikvõimaliku jama välja viskama. Kräpi, kui moodsalt öelda. Limonaadid, kommid, poekoogid, vorstikesed, krõpsud – midaiganes. Me kõik teame, et need ei ole head ja see reegel teeb valiku tegemise lihtsamaks.

Lõpetuseks – sööge rahulikult. Seda nii otseses mõttes (noa ja kahvliga, laua ääres, toitu nautides), kuid veel rohkem kaudses mõttes. Ülekaal on paha, valest toitumisest tingitud haigused ka, aga eelkõige ei ole vaja endale toiduteemadel muretsemise pärast närvivapustust tekitada. Söömine ei ole ajukirurgia, kõiki reegleid ei pea religioosselt jälgima. Me ikkagi sööme selleks, et elada, mitte vastupidi. Lihtsalt tuleb endale aru anda, mida üks või teine valik endaga kaasa toob, aga juba tehtud valikute pärast pole mõtet pikalt põdeda. Või uute valikute tegemisel ennast hulluks mõelda. Pigem üldised põhimõtted, kui mingid jube keerulised ja ranged reeglid ning reeglite rikkumine ei ole katastroof. Söömise eesmärk on ennast hästi tunda – eriti just pikaajaliselt. Kui see meeles püsib, on juba hästi.


Kasutajalood, mittefunktsionaalsed nõuded ja ärakasutajalood

Kasutajaloo (user story) konseptsioon on tarkvaraarenduses väga tuttav. Selle formaat ja ülesehitus üldiselt lihtsad – “<Rollina> tahan <teha seda>, et <saavutada midagi>”. Näiteks:

“Bussijuhina tahan näha nimekirja järgmise päeva liinidest, et saaksin ennast ette valmistada”.

Kasutajalood keskenduvad enamasti mingile funktsionaalsusele, seega toote omanikule (product owner)/tellijale/lõppkasutajale lihtsalt mõistetavad, seega ka hinnatavad-võrreldatavad (prioritiseeritavad). Mittefunktsionaalsed nõuded on aga sageli märksa udusemad – “süsteem peab toetama 1000 samaaegset kasutajat”. Keda see huvitama peaks, mis on selle prioriteet?

Teatud pingutusega võib ka mittefunktsionaalsed nõuded ümber kirjutada kasutajalugudeks:

  • Suurem osa lehekülgi peab avanema alla 1 sekundi, sealhulgas kõik enamkasutatavad leheküljed. ->
    • Kasutajana tahan, et kõik enamkasutatavad leheküljed avaneks alla 1 sekundi, et minu töös ei oleks tarbetuid katkestusi süsteemi taga oodates.
  • Süsteemi peab saama kasutada Chrome, Firefox, IE kui ka Safari veebilehitsejaga ->
    • Kasutajana tahan süsteemi kasutada nii Chrome, Firefox, IE kui ka Safari veebilehitsejaga, et ma ei peaks arvutisse installeerima spetsiaalset brauserit.
  • Info allikas, selle muutmise ja hävitamise fakt peavad olema tuvastatavad ->
    • CIOna tahan, et kogu info allikas, selle muutmise ja hävitamise akt on tuvastavad, et saaksin vajadusel esitada neid tõendina kohtusse.

Ja nii edasi. See aitab tellijat ühe või teise nõude tähtsuse hindamisel ja ideaalses scrumi-maailmas backlog’i (ametlik tõlge “tegemate tööde nimekiri” on selgelt pikk. Päkkloog? Varn (nagu homse varn)? Tööde kuhi?) järjestamisel ning tööde tellimisel.

Päris kasutajalood need aga siiski ei ole, sest noh, 1 sekundi reegel peab jääma kehtima igavesest ajast igavesti ja seega on üsna keeruline võtta kätte ja see ära realiseerida. Realiseeritav tundub olevat pigem mingisugune koormustesti/monitoorimise lugu. Näiteks:

“Projektijuhina tahan, et iga tarne järgselt jookseks automaatselt koormustest, mis tuvastab 1 sekundi reeglile vastavust, et ennetada jõudlusprobleeme.”

Omaette ooper on arenduse käigus selguvate vigade, probleemide või täiendustega, mis ei tulene otseselt nõuetest. Näiteks leitakse mingi turvaauk; vajadus muuta arhitektuuri (reafaktoreerida); kasutajaliidese ebakõla; lihtsalt kole kood. Ükski neist ei pruugi tunduda kliendile/lõppkasutajale eriti tähtis – kõik ju toimib muidu ka. Arendaja mõttes on need aga tõsised asjad, millel hiljem võivad olla tõsised tagajärjed.

Üks viis neid teadvustada ja prioriteeti tõsta on ärakasutajalood (abuser story). Põhimõtteliselt on tegu negatiivsete kasutajalugudega, millel on ROI(1) (return on investment) asemel ROI(2) (risk of inactivity). Tavaliselt räägitakse neist turvalisuse juures ja tüüpiline näide:

“Kurja häkkerina tahan varastada krediitkaartide andmeid, et saaksin kalleid asju osta”.

Ärakasutaja võib aga olla ka laisk kasutaja, agar klikkija, lihtsalt hästi palju kasutajaid, ajahädas arendaja, halb liidestatud süsteem ja nii edasi. Näiteks:

“Laisa kasutajana ma ei viitsi otsida ja sisestada aadressi juurde postiindeksit ja jätan selle täitmata, et säästa ennast post.ee lehele minekust ja selle asemel midagi meeldivamat teha.”

“Ajahädas arendajana ma ei kontrolli enne koodi push’imist, kas minu koodimuudatus lõhub olemasolevat funktsionaalsust, et jõuda rohkem uusi funktsionaalsusi lisada”.

“Halva liidestatud süsteemina ma jätkan sobimatu vastuse puhul süsteemi pommitamist päringutega, et siiski oma vastus saada”.

Need lood on võib-olla juba arusaadavamad – esimesel juhul on risk on postindeksi puudumine või vale indeksi sisestamine. Võib-olla peaks olema teenus, mis ise indeksi leiab? Teisel juhul on risk toodangus ilmnevad regressioonid ja lahenduseks automaattestid (ja võib-olla commit hook vms). Kolmandal juhul on risk koormus süsteemile. Nüüd säilib lootus, et tellija/toote omanik suudab ka selliseid vigu ja täiendusi paremini koos teiste kasutajalugudega tähtsuse järjekorda sättida.

Ärakasutajalugu ei ole tegelikult päris kasutajalugu. Tal on küll sarnane formaat, ja kui kasutajalool on vastuvõtukriteeriumid (acceptance criteria), siis ärakasutajalool on kummutamiskriteeriumid (refutation criteria) ehk mingid tingimused, mille puhul võime öelda, et vastav ärakasutaja tegevus ei ole võimalik. Kuid ärakasutajalugu ei kirjelda kuidagi tegevust. Ideaalis oleks ärakasutajalugu eepos (epic), mille all oleks konkreetsed kasutajalood:

“Tavakasutajana tahan, et süsteem leiaks ise postiindeksi vastavalt aadressile, et ma ei saaks teha vigu ega peaks seda mujalt taga otsima”

“Projektijuhina/kasutajatoe juhina tahan, et peamised kasutusstsenaariumid oleksid kaetud automaattestidega, et ma ei peaks tegelema live-keskkonna regressioonidega.”

Ärakasutajalugu on üks võte, mis aitab pöörata tähelepanu riskidele, mis ühe või teise asja tegemata jätmisega kaasneda võivad ning leida seal seest tegelikke kasutajalugusid.


Hinnates tundmatut

Eluline probleem tänapäeva Eesti tarkvaraarenduses: “Meil on vaja lisada süsteemile BDOC tugi nii lugemiseks kui ka loomisel. Kaua selleks läheb?”. “Eee… misasi see BDOC on? Kaks päeva? Kaks nädalat? Kaks kuud?”. Ehk siis vahel (või siis üsna tihti) tuleb ette olukordi, kus meile visatakse ette mingi uus tehnoloogia, tundmatu probleem või lihtsalt üks hiiglasuur tükk (“Vajalik aruandemoodul” – heal juhul järgneb sellele 20 lehekülge mingisugusel tasemel nõudeid või kirjeldust). Sellisele asjale on väga lihtne anda kiire ja täpne hinnang, mis ei pea absoluutselt vett (vt ka “Mis on Peipsi järve ruumala?” jms @Targo tarkvara ). Kui aga sõber klient või kallis projektijuht tahab pisut reaalsemaid vastuseid, siis tuleb enne hinnangu andmist pisut eeltööd teha.

Kui meile visatakse ette meile tundmatu küsimus või probleem, siis sõltuvalt detailsuse tasemest on meil neli eeltöö varianti:

  • Eelanalüüs
  • Uuring (research)
  • Väljalöök (spike)
  • Trasseer (tracer, tracer bullet)

Eelanalüüs

Kui probleemi kirjeldus on väga hägus, nii et ei ole täpselt aru saada, milles üldse probleem on ja mida tegelikult vaja on, siis lendab peale analüütik ja teeb eelanalüüsi. Eelanalüüsi mõte on jõuda probleemi tuumani ja kirjeldada lahendus vähemalt kasutajaloo/kasutusloo/sooviloo (User Story, need on näited eestikeelsetest vastetest) tasemel, samuti tuvastada olulised tehnilised kitsendused-vajadused (riistvara, liidesed jms).

Uuring

Kui probleem on enam-vähem selge, aga tehniliste lahendusviiside kohta pole jätkuvalt kellelgi aimu, siis tuleb ilmselt asja pisut uurida. Tüüpiline uuring tähendab otsingumootorite, foorumite ja isikliku kontaktvõrgustiku kammimist – kas kellelgi on olnud sarnane probleem ja mida nad selle lahendamiseks teinud on? Tüüpilised näited on mingite uute komponentide lisamine – otsinguserver, tekstituvastus, arhiivimoodul, andmalaod ja äriintelligents. Uuringu järgselt peaksime teadma, milliste vahenditega me probleemi lahendame.

Väljalöök (spike)

Ma olen väga solvunud, et niivõrd olulisele agiilse arenduse terminile ei ole eestikeelset vastet! Seega kasutan elektrotehnilist terminit. Igatahes – kui meil on teada probleem ning enam-vähem ka lahendusviis või -vahend, siis see ei tähenda veel, et me oskaksime lahenduse sobivust tegelikult ka hinnata. Väljalöök on põhimõtteliselt tehniline prototüüp (proof of concept – jälle, mis on vaste?). See on see koht, kus kirjutatakse koodi – mis küll hiljem ära visatakse. Põhimõtteliselt proovitakse järgi, kas valitud lahendus sobib probleemi lahendamiseks – torgitakse keerulisemaid liideseid; tehakse algelised koormustestid vms. Väljalöök ütleb – jah, pakutud lahendus teeb seda, mis meil vaja on. Nagu kasututajaliidese prototüüp, on ka väljalöögi kood mõeldud äraviskamiseks (praktikas – keeruline). Väljalöögi näide on põhimõtteliselt debugimine vea olemuse teadasaamiseks või käsitsi tehtud andmebaasipäringud.

Trasseer (tracer bullet, teine link)

Vt eelmise lõigu esimest lauset. Seekord kasutame sõjandusterminit. Trasseer on mingi kitsa osa toodangukvaliteedile vastavalt realiseerimine. Trasseeri järel teame, mille pihta me laseme ja kaugel me märgist oleme. Ehk näeme ära, milliseid teisi komponente muudatus puudutab ja kui suured need muudatused tegelikult on. Pärast trasseeri peaks olema disain selge, tehnilised ülesanded fikseeritud ja põhimõtteliselt jääb ainult koodi kirjutamise vaev. Trasseeri saab kasutada ka toodangus – näide kuulsusrikka analüüsimooduli puhul võiks olla üks enamkasutatav raport.

Nagu eelnevast jutust järeldada võib, suudame algsele hägusale probleemile viisakaid hinnanguid anda alles pärast trasseeri. Arendajad võivad nüüd lugemise pooleli jätta ja järgmisel korral BDOC-küsimusele rahulikult vastata “Ma ei oska praegu vastata, aga kui ma seda ühe päeva uurin, siis juba oskan”.

Nendel, kes allkirju jahivad või oma sajalisi luhvitama peavad, tekivad kindlasti küsimused “Kes selle kõik kinni maksab?” ja “Millal ikkagi valmis saab?”.

Teine küsimus on lihtsam. Tavaliselt eraldatakse sellistele eeltöödele kindel aeg, ajakarbistamine või ajalahterdamine (timeboxing) on asja nimi. Ehk siis antakse ette mingi piiratud aeg, mis ülesandele kulutada. Planeerimise (ja näiteks scrumi) mõttes on tegu täiesti tavalise ülesandega – kuluvat aega on kogemusele tuginedes täiesti võimalik hinnata, ülesande realiseerimist saab planeerida ja lõpus hinnata, kas on tehtud või mitte. Pärast seda suudame järgmisele etapile anda juba märksa täpsema hinnangu. Scrumis võib selliseid uurimisi planeerida sprintidesse või lihtsalt eraldada sprindi lõpus mingi aja, et järgmise sprindi ülesandeid täpsustada. Reaalsete projektide puhul (ideaal-maailmas) peaks kõik selle läbi tegema enne kliendile tähtaegade või mahuhinnangute andmist. Aga vaata ka järgmine lõik.

Kogu see eelanalüüs-uurimine-väljalöök-trasseer võib kulutada märkimisväärselt aega (=raha) ja samas on nagu väga vähe reaalseid tulemusi. Ainult trasseer on päriselt ka kasutatav, aga see võib olla ka ainult murdosa kogu lahendusest. Rahanumbrite vaates tegeleb arendaja tundide-päevade kaupa lihtsalt mingi voodooga – öelgu kohe oma hinnang ära, veel parem – tehku lahendus ka kohe ära, kui keeruline see ikka olla saab??? Ideaalmaailmas käivad aga raha ja mõistus käsikäes ja kõik need kirjeldatud tegevused suurendavad tõenäosust, et klient saab ka selle, mida tegelikult vaja on. Kogu tarkvara-arenduse teooria korrutab “mida varem viga avastatakse, seda odavam on parandamine”. Kaks päeva midagi lihtsalt uurida on tundub päris pikk aeg, aga kui alternatiiv on kaks nädalat arendada ja siis avastada, et “nii ikka ei saa”, siis võib-olla ikka tasub uurida (Einsteini arvamus). Uurimisele kulutatud aeg ei ole kunagi mõttetu, see on rubriigist “töötame targemini, mitte rohkem”. Iseasi on selleks reaalselt ka aja leidmine ja eraldamine, kuna

  1. tavaliselt on tähtaegadega jube kiire
  2. klient maksab töötava tarkvara eest

Tark klient tellib ja maksab muidugi ka uurimise eest, sest ta saab aru, et lõppkokkuvõttes maksab ta siis vähem. Mitte-nii-targa kliendi puhul peab kallis projektijuht mingeid muid kavalusi välja mõtlema, näiteks arveldama järgmise kuu arenduste uurimised eelmise kuu realisatsiooni sisse või midagi muud taolist. Fikseeritud hinna, tähtaja ja skoobiga projektide puhul (näiteks riigihanked) on lugu keerulisem ja üleüldse tuleks sellistest projektidest karjudes kaugemale joosta, aga ka siin on lõppkokkuvõttes odavam kulutada aega uurimisele, kui hiljem ägada ebareaalsete ajahinnangute ikkes.

Head uurimist!

Inspiratsioon:
Chris Sterling – Managing Software Debt: Building for Inevitable Change (Agile Software Development Series)

Research, Spikes, Tracer Bullets, Oh My!

 


Tehniline võlg ja tema intressid

Intelligentsed inimesed saavad üldiselt võla ja laenu põhimõttest päris hästi aru – saan praegu palju raha, hiljem maksan rohkem raha tagasi. Ilmselgelt on selline tegevus kõige kasu(m)likum laenu andjale (pangad, eksole:)), kuid teatud tingimustel ka laenajale. Lihtsustatult – laenu on mõtet võtta siis, kui see aitab sul tulevikus rohkem teenida või vähem kulutada.

Tarkvaraarenduses on kasutusel termin tehniline võlg (Wikipedia, Martin Fowler), mis on põhimõtteliselt laen tulevase produktiivsuse/tootlikkusse arvelt. See tähendab, et praegu toodan ühes ajaühikus hästi palju uut funktsionaalsust, hiljem toodan vähem, sest tegelen hoopis varem realiseeritud asjade parandamisega. Võrreldes rahaga on tarkvara tootmise produktiivsus aga suhteline ja mittemõõdetav (Martin Fowler ja technicaldebt.com), mis ajab asja mõnevõrra keerulisemaks. Teatud tingimustel võib produktiivsust ka rahaga mõõta – kui tiim, mis alguses teenis korralikku kasumit muutub pealtnäha põhjuseta vähem kasumlikuks, siis tõenäoliselt võeti millalgi tehnilist laenu (tekkis tehniline võlg) ja nüüd makstakse intresse. Kahjumisse keeramine tähendab, et inkasso tuli ukse taha ka põhiosa välja nõudma.

Tehnilise võla alla käib kõik, mis muudab uute asjade lisamise või süsteemi käigushoidmise järjest kulukamaks/aeglasemaks, näiteks:

Võlg Intressid
lihtsalt halb kood koodist arusaamine nõuab suurt pingutust, muutmisel ootamatud regressioonid
ebapiisav kvaliteet suur osa aega ja energiat läheb vigade parandamisele
sobimatu arhitektuur / suur keerukus sisemine arhitektuuri ei toeta enam edasi arendamist, väike muudatus nõuab fundamentaalseid muudatusi
build’i ja paigalduse keerukus uued paigaldused on mitmenädalased ettevõtmised, sest on palju eel- ja järeltingimusi, et süsteem tööle hakkaks
jagamata teadmus õppimiskõver – mõne süsteemi osa kohta ei tea keegi, kuidas see toimib (Ants teadis, aga ta enam ei tööta meil…)

Ilmselgelt pole see jaotus lõplik ja need kõik omavahel tihedalt seotud, aga soojenduseks käib küll.

Kuidas võlg tekib? Põhjuseid on palju, kuid jagaks need neljaks:

Põhjus Lühidalt Kuidas tekib tarkvaramaailmas? Vaste “päris maailmas”
teadlik risk investeering – oodatav kasu ületab intresse lepinguliste kohustuste täitmiseks (leppetrahvid) või turueelise saamiseks (kiire prototüüp) planeeritud investeeringud
teadmatus ei teata ega osata paremini algaja programmeerija teebki imelikke asju “väikses kirjas tekst” näiteks krediitkaardilepingul
hoolimatus ei huvita arendaja, analüütik või testija, kes vaatab ainult oma kitsast pilti – “mina saan oma linnukese kirja, pärast tulgu või veeuputus” “peaasi, et praegu palju raha on, küll kuidagi tagasi maksan (veel parem – keegi teine maksab)”
tähtajad lihtsalt on vaja asi kindlaks ajaks ära teha lepingust tulevad tähtajad või kindla hinnaga tööd ootamatud väljaminekud või ootamatult vähenenud sissetulekud

Esimene on mõistlik, kuid ei tohi unustada, et võlg on võõra oma ja mida varem tagasi maksta, seda parem (liitintress!).

Teine on väikestes kogustes paratamatu – keegi ei sünni targana. Siia alla käivad ka pisemad hooletusvead. Seda aitavad vältida näiteks koodiülevaatused, staatilised analüsaatorid ja kõige rohkem hariv kirjandus. Enamasti on tegemist probleemiga, mida on üsna lihtne kontrolli all hoida ja ajapikku jääb seda vähemaks.

Kolmas on puhtalt pahatahtlik. Jaole saada aitavad samad meetmed, mis teadmatuse puhulgi, kuid aeg seda viga ei paranda. Kui teil sellised “sõbrad” tööl on, siis ilmselt pole vaenlasi vajagi. Soovitan tõsist südamest- südamesse vestlust või eriala vahetust (näiteks juristiks või poliitikuks).

Neljas on kõige salakavalam ja kõige levinum. Tihtipeale maskeerib ta ennast esimeseks, kuid seejärel “unustatakse” võlg ära ning tulevad juba uued tähtajad. Samuti kiputakse just tähtaegade puhul esimesena ohvriks tooma “mitteproduktiivsed” tegevused nagu koodiülevaatused, refaktoreerimine, automatiseerimine, koolitused jms, mis tekitavad hiilgava võimaluse teisele ja kolmandale kategooriale. Teoorias on vältimine muidugi lihtne – tuleb planeerida realistlikud tähtajad! Praktikas on tarkvaraarenduse täpne planeerimine segu raketiteadusest, peenest psühholoogiast, OCD-st ja nunnudest kassipoegadest. Väikelapsed ja Kettamaailma jumalad tulevad esimesena meelde – planeeri mis sa planeerid, lõpptulemuseks võib vabalt olla ka 42.

Ei, tegelikult saab ka tarkvaraarendust üsna täpselt planeerida ning tulebki. Detailid on juba teine ja hoopis pikem jutt, aga näpunäiteid ikkagi:

  • arvesta süsteemi loomulikku riknemist – tarkvara allub termodünaamika teisele seadusele:). Ehk lihtsustatult – et tarkvara oleks sisemiselt korras, tuleb selle nimel pidevalt tegutseda. Siia alla käib refaktoreerimine, arhitektuuri korrastamine, automatiseerimine, samuti dokumentatsiooni ajakohasena hoidmine. See aeg tuleb arendusse sisse planeerida. Kliendile selle aja maha müümine on muidugi kunst.
  • pane tähele väikseid märke – kui arenduste kiirus vaikselt kukub või live-toe koormus tõuseb, siis see võib olla märk tehnilisest võlast.
  • iga ajaline surve tekitab tehnilist võlga – kui tiim peab tähtajaks tarnima, siis tuleb järgmine tsükkel planeerida väiksema koormusega, sest tuleb maksta intresse ning soovitav oleks ka põhiosa tagasi maksta.
  • usalda arendajaid – kui arendaja ütleb, et korralikult tegemine võtab x tundi, siis võtabki (või kauem). Kui survestada lühema aja peale (nt y tundi), siis tuleb see hiljem ümber teha ja aega läheb x-y/2+n tundi, kus n suureneb vastavalt sellele, kui palju hiljem see ümber tehakse.
  • kui miski on liiga ilus, et olla tõsi, siis ilmselt nii ongi – kui tundub, et tiim liigub üle ootuste hästi, siis tõenäoliselt võetakse vaikselt kvaliteedi arvelt laenu.
  • arvesta liitintresse – hilisem tagasimaksmine on märksa kulukam. Samuti võib võla ignoreerimisel minna pankrotti – ühtegi uut arendust ei ole võimalik teha ilma aeganõudvate parandusteta, kuid selleks ei ole raha/aega.

Lõpetuseks temaatiline laul – Eestimaa on võlgu (parafraseerime – tarkvara on võlgu).

Vaata ka: